Püha Niklas Göteborgist ja müstiline Kiruna linn

Haparandast lahkusin kiiruga ja rõõmuga kolmapäeva, 5. juuni hommikul kella 7:30 rongiga. Jõudsin veel hetkeks imetleda Haparanda uhket ja suursugust jaamahoonet, mis on üsna muuseumivääriline, kuid siht oli silme ees – edasi. Istusin perroonil pingile ja jäin huvitaga ootama. Rongipilet oli taskus, vaikselt tuli inimesi, kes kõik rõõmsalt ja viisakalt tervitasid. Mulle on kiiruga saanud südamelähedaseks see rootslaste hej-tamine.

Kella täpsusega ilmus pidurite kriginal üsna hädine rongike. Astusin veidi kõhklevalt luitunud ja päevi näinud rongi, lootuses, et pidurite seisund on kellegi poolt siiski heaks kiidetud. Kaks tundi sõitu haihtus sõrmenipsuga – esiteks, sest mul oli veel vaja üsna mitmed Loomeinkubaatoriga seotud “paberimajanduse” ülesanded korda ajada, ning teiseks, sest loodus hakkas lõpuks huvitavaid mõõtmeid võtma. Jõed ja järved vaheldumisi paksu metsa ja küngastega. 9:30 saabusin rongivahetuslinna ehk Luleåsse. Oma pooleteise tunnise pausi jooksul lootsin juua ühe kohvi ja süüa veidi toekama hommikusöögi ning täiendada snäkivarusid eesootavaks neljatunniseks rongisõiduks Kirunasse. Luleå osutus aga suhteliselt mannetuks ühe peatänavaga väikelinnaks ning tänu minu varasele saabumisele polnud enamik kohvikuid veel lahti. Tiirutasin veidi ringi, kuni kell lõi 10, ning asusin seejärel kohustusliku jääkohvi jahile. Lürpisin ülemagustatud, kuid vähemalt külma kohvi, hüppasin seejärel läbi toidupoest ning oligi aeg jätkata oma reisi. Ka järgnevad neli tundi möödusid lendleva kiirusega – võrreldes lennukiga on rong ikka oluliselt ladusam sõiduvahend. Takseerisin silmadega rongi kogunevaid seljakotireisijaid, mis tõstis mu tuju – kuskil peavad need inimesed ju Kirunas ööbima. Minul polnud veel õrna aimugi, kuidas öö selles imelikus kaevanduslinnas veeta – esimene plaan oli leida mõni karavaniplats, kuhu kõrvale oma võrkkiik üles siduda. Tagavara variandiks oli Camp Ripani telkimisala.

Mida aeg edasi, seda kõrgemale me tõusime, sest kõrvad kiskusid lukku ja ühel hetkel läks blogi kirjutades ka süda täitsa pahaks. Hakkasin siis hoopis aknast välja vaatama. MÄED. Lumised mäetipud. Ma ei suutnud seda vaatepilti uskuda. Siin, keset Rootsit sellised mäestikud? Olin lummatud ja suunurgad tõusid üles. Ühel hetkel aga saabusime imeilusasse kohta nimega Gällivare, minu šokiks enamik seljakotte siin ka väljus. Vahtisin veidi paaniliselt ringi ja mõtlesin – kas ma olen teinud vea?? Valisin Kiruna taaskord üsna huupi, kuna oli vaja kuskil peatuda enne Norrat ja muidu läheks rongisõit juba liiga pikaks. Oleks ma teadnud vaid, et nii looduskaunis koht jääb teele, kuhu kõik teised targemad lähevad… Kaalusin korraks spontaanset plaanimuutust ja rongist välja hüppamist, kuid sundisin end siiski rahulikult istuma jääma. Rahu, ainult rahu. Usalda protsessi.

Kirunasse jõudes läksin näost kohe täitsa ära. No miks ma küll siia pidin tulema! Inetu kaevanduslahmakas keset looduskauneid mäestikke, ei tundu just kõige mõnusam paik peatumiseks. Hea küll, üks öö ja minekut. Mind oli ka hoiatatud eelnevalt, et ega see mingi äge koht pole – kaevanduse tõttu on maa ja hoonete sisse hakanud praod tekkima, mille tõttu osa linnast on suletud ja ümber tõstetud-ehitatud. Väljusin pettunult rongist ja mõtlesin, et noh, siin ma küll loomingulist öömaja leiutama ei hakka – otsin kuidagi selle va kämpingu üles, mis kusagil 2 km kaugusel asub. Aga kõndida ju ei viitsi… Märkasin, et mingid bussid seisavad järjekorras. Ühe peale oli kirjutatud “New city centre” või midagi taolist, noh, kaugemale see mind ikka ei saa viia mu sihtkohast. Astusin reipalt bussi ja küsisin hinda, kuid tuli välja, et transport on tasuta. Win. Nägin, et ka üks seljakotivend seisab oma koormaga bussis. Ilma pikemalt mõtlemata astusin ligi. oma parima entusiasmiga: “Hei! Kuhu sa lähed?” – “Hei..ee…Camp Ripani hostelisse.” – “Aa, äge, mina ka, lähme siis koos. Ainult, et ma ei tea, kuidas sinna saab.” – “Bussijuht lubas öelda, millal maha tuleb minna.” No näed, räägi ainult inimestega. “Kust sa pärit oled?” jätkan jultunult vaese poisi pommitamist. “Göteborgist. Ma olen Niklas.” – “Kärt. From Estonia.” – *mõtlik vaikus* – “Või tähendab, from ESTLAND.“

Asume siis Niklasega Göbetorgist oma väiksele matkale ööbimiskohta, kui selgub, et ka Niklas suundub homme Abiskosse. No ei ole võimalik! Kuna nädalavahetuseti tundub sinna suundumine üsna keeruline, uurisin kohe, kuidas mu uus sõber sinna minna kavatseb. Tuleb välja, et päevas väljub sinna kaks bussi. No näed, siis järelikult lähen ka mina homme bussiga Abiskosse. Kõndisime mööda üleskaevatud teed, kus olid püsti jämedad traadid ja trossid. Üllataval kombel ei ole seljakoti raskust üldse tunda, kui on, kellega samal ajal juttu puhuda. Kohale jõudes läks Niklas oma hostelisse, mina aga hakkasin uurima, kas on võimalik telklasse võrkkiike üles seada. Leidsin kaks tugevamat kaske lõkkeplatsi lähedalt, maksin oma 22€ ja asusin magamistuba ülesehitama. See osutus veidi raskemaks ülesandeks, kui ma arvasin, et sest 3 x 5 m presentkatet üksi üles riputada on paras väljakutse. Tundsin kuklas Rootsi pensionäride puurivaid pilke, kes rahulikult oma karavanide ees matkatoolides istusid. Küll üks neiu võib ikka palju lärmi tekitada.

Oma elamiskohaga rahul, jäin Niklast ootama. Pidin oma värskelt omandatud sõbraga minema õhtusööki otsima ja linna avastama. Jalutasime kohalikku Coopi ja otsustasime kahepeale jagada karbi kartulisalatit ja grillkana viile. Poest väljas, hakkasime nuputama, mis suunas minna, kui märkasin jänest, kes meile pilgu heitis ja siis mööda tänavat jooksu pani. “Niklas! See on nagu Alice Imedemaal, we must follow the rabbit!” Niklas oli selle plaaniga nõus, kuid piilus korraks veel kaarti. Tõsijutt, jänese suund oli täitsa õige. Läksime siis reipalt jänesele järgi, kui järsku avanes nurga tagant jäme vikerkaar. No mis nali see on – olemegi mingis muinasjutus nüüd või? Jäime suu ammuli vaatama suurt punastest katusekividest kuldsete kujukestega tornidega hoonet. Kas tõesti kirik? Selline monstrum sobiks rohkem Tai Kuningriiki kui Rootsi kaevanduslinna. Kuid ligipääs kirikule oli millegipärast suletud. Niklas tõlkis “suletud seoses kolimisega“. Okei, see linn läheb aina veidramaks.

Läksime siis kõrvalolevasse pargi ja surnuaia vahepealsesse rohealasse, kus leidsime mahajäetud hoone treppidel koha istumiseks. Hävitamise sööki ja jagasime reisi/elukogemusi. Tuleb välja, et me oleme mõlemad 33aastased! Niklas jättis oma töö Göbeborgis, et veeta 6 kuud Abisko Touriststationis hooajalise töölisena. Teele asus ta alles eile ning tunnistas, et on tore kohata kedagi, kes on juba teel ja vanderselli meeleseisundis. Tean täpselt, mida ta mõtleb. See on selline huvitav meelelaad, kus iga asi on väljakutse, seiklus, õppetund ja ülesanne. Probleemid ja takistused saavad ületatud. Elu kannab ja asjad lihtsalt juhtuvad. Rääkisime ka hääletamisest ning tõdesin, et naisena peab ikka väga mõtlema, milline sa välja näed, ja kõhutunnet usaldama, kelle autosse istud. Ei saa minna meigitult, lühikeste pükste ja topikesega tee äärde seisma. Niklas mõtles natuke ja lausus: “Jah, aga see ei käi ainult naiste kohta. Ka minul poleks turvaline hääletada, kui ma oleks meigitud, lühikeste pükste ja topikesega.” Tõsijutt, mu sõber.

Hakkas kiskuma üsna tuuliseks ja jahedaks, tuli ka väike vihmasabin ning mind kiskus tagasi telklasse. Niklasel oli aga kindel plaan käia ära nö vanas linnas, mida tal soovitati külastada. Mõtlesin, et mis selles VANAS LINNAS saab nii erilist olla. Ühel hetkel aga jõudsime koolimajani, mis oli võrega piiratud. Maha jäetud. Kõndisime aia ja majade vahelt läbi, kuni hakkasin aru saama – kõik need majad on tühjad. Terve linnaosa kõikide elumajade, rohealade, koolide ja lasteaedadega on tühjaks kolitud. Selles on midagi kummaliselt kõhedat, sest tavaliselt on tühjad nn kummituslinnad ajapikku maha jäetud. Noored kolinud ära, vanad surnud ning rotid ja luuderohi paiga üle võtnud. See linnaosa oli ka tahtlikult päevapealt tühjendatud elanikest. Kõndisime selles inimtühjas paigas ringi, kuni jõudsime maanteeni, mille ääres oli vaateplatvorm ja park vaatega kaevanduse poole. Osa taevast oli päikseline, osa tume, kuskil taamal sadas vihma. Nõjatusin platvormi äärele ja mõtlesin, et midagi on selles monstrumis tuttavat. Järsku turgatas – see on täpselt nagu Sõrmuste Isanda filmis Isengard! Kurjuse kants. Mitte, et Kiruna rauamaak nüüd mingi kurjuse maapeale ilming oleks, aga võrdlus pädeb (nerd alert!) – ka filmis oli maa-alune kaevandus, mille arvelt hävitati ümbritsevat loodust. Niklas oli mu võrdlusega nõus ja lisas, et me oleme nagu kaks kääbikut kodust kaugel oma teekonnal.

Edasi liikusid kääbikud oma teekonnaga tagasi Camp Ripanisse ja ma ei saanud lahti sellest tundest, et sellel kohal on mingi veider energia. Midagi müstilist, midagi maagilist. Natuke hirmus, aga samas on kokkusattumuste jada olnud nii äge. Leppisime Niklasega kokku, et kohtume järgmisel hommikul 8:15 bussijaamas ja lahkusime oma öömajade suunas. Mina kasutasin ära kõiki hüvesid, mida 22€ mulle pakkus – ligipääs nn teenuste majale ehk köögile, dušile ja saunale. Soe dušš pärast niisket tuulist õhtut oli jumalik ning sain koguni privaatsauna nautida, mis jätkuvalt oli see naljakas külm saun, mille kerisele tuleb hagu anda, et siis kuumas aurus istuda. Isegi näomaski otsustasin teha! Nii peen matkaja olengi.

Sättisin end soojalt sisse, pugesin magamiskotiga võrkkiike ja olin valmis oma esimeseks ööks. Panen silmad kinni ja olen valmis vaikseks idülliliseks ööks. Järsku lärtsatab üle platsi Sia “Elastic heart“. Ei ole võimalik…Rootsis? Vaiksete inimeste maal keegi lärmab? Proovisin müra ignoreerida, sest uni oli peal. Mida rahulikumaks ma jäin, seda rohkem hakkasin tundma oma tagumiku alla jäävat tühja õhku, mis ronis mööda kõiki kehaosi, mis vastu võrkkiike jäid. Palun ei. Nihelesin ühtepidi, teistpidi ja ootasin, et soe magamiskott oma tööd teeks. Tõesti, mu keha ülemine osa, rindkere ja käed olid täiesti soojad, kuid alumine osa oleks nagu jääkülma maapinna peal. Suutsin tunnikeseks suikuda, kui ärkasin kohutava külma peale. Persse! Miks?! Krabasin kokku kõik oma riided ja trampisin uuesti vetsumajja. Ahhh, nii soe… Huvitav, kas mind visataks välja, kui ma magamiskotiga saunalavale magama tuleks? Tõenäoliselt jah. Soojendasin end veidi vetsus ning toppisin selga kaks paari retuuse, pikad sokid, kahed pikad pluusid, pusa ja jope. No ei saa ju nii külm olla! Ronisin tagasi magamiskotti. Noup, vahet ei olnud, mis mul seljas oli – tagumik ja  neerud rippusid ikka tuulise õhu käes ja külmetasid. Samal ajal oli mul juba nagunii nohust nina kinni ja kopsud ragisevad. Äge, paneks siia mingi neeruvaagna- või põiepõletiku ka otsa äkki? Proovisin ei-tea-mis tehnikaid uinumiseks, kuni metsas hakkasid kaks inimest üksteise peale röökima. Suurepärane. Kaalusin, kui suur variant on, et nad üksteise mõrvamise asemel mind mõrvama otsustavad tulla, sest just öösel hakkasin tundma oma haavatavust võrkkiiges. Otsustasin siiski kõrvaklapid kõrva toppida ja poscastide saatel 20 minuti kaupa väikseid uinakuid teha. Selge – alla 10kraadised ööd võrkkiige jaoks ei sobi.

Ausalt öeldes olin kergendunud, kui 6:30 see õuduste öö läbi sai. Magada ei saanud, aga vähemalt sai nüüd ringi liikuda. Läksin end taas dušimajja kasima ja hommikust sööma. Muide, kell viis öösel otsustasin ka Abiskosse hostelikoha broneerida. Justkui mulle vastu tulles oli Booking.com-is parasjagu voodi kuueses toas pakkuda 30€ eest. KOLMEKÜMNE. ROOTSIS. See on põhimõtteliselt tasuta. Laadisin endale koti selga, võtsin peamajast hea sooja kohvi ja asusin bussijaama poole teele. Imestasin, et kordagi ei näinud teel ei endast eespool ega tagapool Niklast, kes peaks ju ka umbes sellel ajal bussi suunas liikuma. Tee peal nägin uuesti jänest, kellele tere hommikust soovisin. Bussijaamas aga ei paistnud minu üllatuseks ikka veel Niklast, kuigi kell oli juba 8:20 ja buss väljumas viie minuti pärast. Kuna peatuses oli teisigi seljakotireisijaid, teadsin, et vähemalt mina pean õiges kohas olema. Nojah, eks reisil ole ikka nii. Plaanid muutuvad, inimesed magavad sisse, otsustavad ümber jne. Saatsin siiski igaks juhuks Niklasele sõnumi, et ega ta ei maga veel ja lunastasin hirmkalli 22eurose bussipileti (buss sõitis veidi üle tunni). Selle peale tuli mulle kohe kõne – ta on vales kohas! Küsisin kas bussijuht on nõus viis minutit ootama, kuni mu hingeldav sõber siia jookseb. Bussijuht maigutas suud ja lausus, et kaks minutit võime ju oodata (buss pidigi väljuma kahe minuti pärast, nii et tõesti lahke). Ei saa mainimata jätta, et bussis oli umbes viis reisijat, kes kõik nagunii samasse kohta sõitsid. Kaks minutit hiljem helistab Nikklas uuesti, et ta on liiga kaugel ja ei jõua ning ärgu me oodaku. Ohkan ja asume teele. Naljakas, kas nii lühikeseks jäigi meie ühine reisijupp?

Kohtumiseni Abiskos!

Kärt