Püha Niklas Göteborgist ja müstiline Kiruna linn

Haparandast lahkusin kiiruga ja rõõmuga kolmapäeva, 5. juuni hommikul kella 7:30 rongiga. Jõudsin veel hetkeks imetleda Haparanda uhket ja suursugust jaamahoonet, mis on üsna muuseumivääriline, kuid siht oli silme ees – edasi. Istusin perroonil pingile ja jäin huvitaga ootama. Rongipilet oli taskus, vaikselt tuli inimesi, kes kõik rõõmsalt ja viisakalt tervitasid. Mulle on kiiruga saanud südamelähedaseks see rootslaste hej-tamine.

Kella täpsusega ilmus pidurite kriginal üsna hädine rongike. Astusin veidi kõhklevalt luitunud ja päevi näinud rongi, lootuses, et pidurite seisund on kellegi poolt siiski heaks kiidetud. Kaks tundi sõitu haihtus sõrmenipsuga – esiteks, sest mul oli veel vaja üsna mitmed Loomeinkubaatoriga seotud “paberimajanduse” ülesanded korda ajada, ning teiseks, sest loodus hakkas lõpuks huvitavaid mõõtmeid võtma. Jõed ja järved vaheldumisi paksu metsa ja küngastega. 9:30 saabusin rongivahetuslinna ehk Luleåsse. Oma pooleteise tunnise pausi jooksul lootsin juua ühe kohvi ja süüa veidi toekama hommikusöögi ning täiendada snäkivarusid eesootavaks neljatunniseks rongisõiduks Kirunasse. Luleå osutus aga suhteliselt mannetuks ühe peatänavaga väikelinnaks ning tänu minu varasele saabumisele polnud enamik kohvikuid veel lahti. Tiirutasin veidi ringi, kuni kell lõi 10, ning asusin seejärel kohustusliku jääkohvi jahile. Lürpisin ülemagustatud, kuid vähemalt külma kohvi, hüppasin seejärel läbi toidupoest ning oligi aeg jätkata oma reisi. Ka järgnevad neli tundi möödusid lendleva kiirusega – võrreldes lennukiga on rong ikka oluliselt ladusam sõiduvahend. Takseerisin silmadega rongi kogunevaid seljakotireisijaid, mis tõstis mu tuju – kuskil peavad need inimesed ju Kirunas ööbima. Minul polnud veel õrna aimugi, kuidas öö selles imelikus kaevanduslinnas veeta – esimene plaan oli leida mõni karavaniplats, kuhu kõrvale oma võrkkiik üles siduda. Tagavara variandiks oli Camp Ripani telkimisala.