Südametemurdja Abisko ja üleentusiastlik algaja mägironija

Kui oli selge, et Niklas Abisko bussile ei jõua, nõjatusin sügavale istmesse ja asusin aknast välja vaatama. Kuigi olin magamata, hoidsid adrenaliin ja põnevus (kohv vist ka ikka) erksana. Hakkasime mööda kitsast maanteed vurama ning ühtäkki hakkasid seni kusagil taamal silmapiiril olnud mäed lähemale jõudma.

Mul vist tõesti ei olnud ootuseid Põhja-Rootsi osas, sest see, mida ma nägin, rabas mind jalust (hea, et ma istusin). Sellist vaatepilti oskaks oodata Norras, Uus-Meremaal, ehk ka Šveitsis. Aga siin, põhjapolaarjoonel? Kas siin ei peaks olema lihtsalt põdrad ja tundra? Jõllitasin avanevaid mägi-järv-mägi vaateid ammulisui, endal kananahk ihul. Proovisin paar korda ka pilti ja videot teha, aga täiesti mõttetu. Fragmentigi sellest ilust ei jää ju kaadrisse! Ma ei tea, kas asi oli magamatuses või milleski muus, aga miski minus tõesti liikus, tuntavalt. Kohe ikka pisarateni. See kõlab ehk totakalt, aga ma tundsin reaalselt mägede kutset! Et see on see rahutus, mis mind on tagant utsitanud minema avastama, otsima, ja nüüd ma olen siin. Vaikus, rahu, saabumine.