Südametemurdja Abisko ja üleentusiastlik algaja mägironija

Kui oli selge, et Niklas Abisko bussile ei jõua, nõjatusin sügavale istmesse ja asusin aknast välja vaatama. Kuigi olin magamata, hoidsid adrenaliin ja põnevus (kohv vist ka ikka) erksana. Hakkasime mööda kitsast maanteed vurama ning ühtäkki hakkasid seni kusagil taamal silmapiiril olnud mäed lähemale jõudma.

Mul vist tõesti ei olnud ootuseid Põhja-Rootsi osas, sest see, mida ma nägin, rabas mind jalust (hea, et ma istusin). Sellist vaatepilti oskaks oodata Norras, Uus-Meremaal, ehk ka Šveitsis. Aga siin, põhjapolaarjoonel? Kas siin ei peaks olema lihtsalt põdrad ja tundra? Jõllitasin avanevaid mägi-järv-mägi vaateid ammulisui, endal kananahk ihul. Proovisin paar korda ka pilti ja videot teha, aga täiesti mõttetu. Fragmentigi sellest ilust ei jää ju kaadrisse! Ma ei tea, kas asi oli magamatuses või milleski muus, aga miski minus tõesti liikus, tuntavalt. Kohe ikka pisarateni. See kõlab ehk totakalt, aga ma tundsin reaalselt mägede kutset! Et see on see rahutus, mis mind on tagant utsitanud minema avastama, otsima, ja nüüd ma olen siin. Vaikus, rahu, saabumine.

Astusin Abiskos bussist maha ja hingasin sisse värsket mägede õhku. Mõnus, karge, taustal soe päike. Ähvardanud vihmast ei olnud haisugi. Kuna kell oli alles pool 10 ja kohalik pood kinni, asusin hosteli poole.  Enne veel juhtusin märkama maantee ääres kahte noormeest suurte seljakottidega seisvat, kes tulutult Narvikusse üritasid hääletada. Natuke kõditas närve see vaatepilt, sest täpselt sama plaan oli ka minul järgmiseks päevaks. Hostelituppa sai küll alles kella 14st sisse, kuid õnneks võis oma koti juba varem neile jätta. Pakkisin oma kotte ümber ning mõlgutasin, mis siis selle vahepealse 4-5 tunniga peale hakata. Tean, et siit lähedalt algavad kõige ägedamad matkarajad, nii nädalapikkusteks kui paarikilomeetristeks matkadeks. Millist siis valida? Niklas oli maininud, et üks mäetipp on täitsa päevamatka kaugusel. Noh, mul päris tervet päeva ei ole, arvestades et ma olen jätkuvalt magamata ööga. Sirvisin natuke All Trailsi app’i ühte ja teistpidi ning silma jäi Nuolja Summiti ronimine – 10 km ja ca 4 tundi 40 min edasi-tagasi, raskusaste: raske. No ausalt, minu ajus on see koht katki, mis ennast ja enda oskuseid adekvaatselt hindab. Mu ratsionaalne mõistus ütleb küll, et kuule sa pole mingi mägironija, sa pole maganud ja sul on köha. Pluss, sul on null mägimatka varustust ja raskusaste “raske” viitab siiski asjatundlikumale matkajale. Mitte-ratsionaalne mina kuulab jalalt-jalale tammudes selgitused ära, noogutab hajameelselt ja ütleb: “mhm, jahah, kuule kõlab nagu mina, okei ma lähen siis, tsau!” Noh, aja siis sellisega asju.

Pakkisin veepudeli ja varuriided kotti, täitsin esimest korda uhkelt ära ka oma veekoti (näeb välja nagu haigla tilgakott) ning haarasin poest kaasa kotitäie kaneelisaiu, india pähkleid ja näkileibu. Matkaja on valmis. Kõigepealt tuli mul kõmpida 2 km Abisko Turiststatsioni juurde, kust matkad alguse saavad – mina, pood ja hostel paiknesime muidu Abisko Östras. Õnnetud pöidklaküüdi mehed olid ikka veel tee ääres. Kaalusin korraks, kas minna neile ütlema, et nad asuvad kõige lollimas kurvis, kus autol pole võimalik isegi peatuda, aga loobusin. Küll mõtlevad ise välja. Kõmpisin matka alguspaika kohale, kust avanes esmalt vaade kiirelt tormavast, kohisevast ja hele-helesinisest mägijõest (IMG_6385). Vau, milline jõud. Alati võtab seest natuke kõhedaks ja alandlikuks, kui tunnetada nii otseselt ja lähedalt looduse võimu. Tere, mina inimene, tühine kübeke. Enne mäele suuna võtmist tegin läbi oma palvetavad pobisemised. Sel reisil on mul olnud reegliks pöörduda looduse poole enne sisenemist – luban olla aupaklik ja mitte jätta endast jälgi ning vastu palun kaitset, turvalisust, hoitust. Ma tean, kõlab väga metsahipilt, tõenäoliselt värske õhu mürgitus. Aga tükki see väike rituaal minult ei võta küljest ja ma ise tunnen end rahulikumalt, et mul on justkui millelegi toetuda.

Alustasin siis suunaviitade alusel ronimist ning hoidsin silmas punaseid valge täpiga märke. Algus oli üsna lihtne, tipa-tapa, üks jalg

teise ette mööda kose külge ikka üles. Raske, aga mitte kontimurdev. Iga natukese aja tagant korra peatusin, imetlesin uskumatut vaadet, ahhetasin ja liikusin edasi. Teekond oli rikastatud põhjapõdra pärlitega, aga neid endid ei paistnud kuskilt. Märkasin ka, et loodus oli samas seisus, mis on Eestis kevadel – kullerkupud, meelespead, õrnad kevadlilled ja kerge värske õhk. Pungad igalpool. Tegin vahepeal ühe saiapausi ja mõtlesin, kui pöörane see ikka on, et ma nüüd siin niiviisi istun keset päeva. Sain ka aru, et olin mõttetult palju vett kaasa tarinud – looduses on ju veevarud lõputud! Lõpuks olin juba üsna kõrgele joa jalamile jõudnud, kui ei leidnud enam punaseid märke. Imelik. Kuidas siis nii, et lihtsalt ei ole. Samas rada läheb edasi, seega jätkasin. Ainult, et rada hakkas kiskuma väga püstloodi, kitsaks ja mitte kuskilt ei olnud kätega kinni hoida. Istusin korra maha ja hindasin olukorda. Süda tagus rinnus kas koormusest või kõrgusest ning natuke võttis vaade pea kergeks. Ma ei ole küll kõrgusekartja, aga no kurat see on kõrge. Või õigemini, see millises tühjuses ma ise keset seda kõrgust asetsesin, oli hirmus. Vaatasin üles – tipp ei ole tegelikult kaugel ja enne nägin ka teisi matkajaid, aga kuhu nad kadusid ja kust see rada täpselt läheb, ei saa aru. Pidasin heitlust endaga – kas see on nüüd see kaine mõistuse ja enese alalhoiu instinkti kuulamise koht enda turvalisuse säilitamiseks või hoopis “ega ma mingi tossike pole” ja hirmudest üle astumise koht. Ma ju kontrollin oma mõistust, seega …? Okei, proovime natuke veel. Tõusin püsti, vaatasin ainult oma nina ette ja astusin valjult lugedes 100 sammu. Istusin uuesti. Hingasin, rahustasin ennast. Uuesti püsti, veel 100 sammu. Tegin seda umbes 4-5 korda läbi, kuni rajale hakkasid jääma puujändrike rägastikud ja minul tekkis hirm, et isegi kui suudan ülesse välja jõuda, siis siit alla küll enam ei julge tulla. Vandusin endale alla ja asusin nördinult tagasiteele. Ma tahtsin ju mäge vallutada!

Alla tulles sai algaja märgironija veel ühe õppetunni – minu naiivne arvamine oli olnud, et mäest üles minek on raskem ja aeganõudvam pool, alla tuled aga ludinal ja ladusalt. Novot nalja sulle. Alla tulles on hoopis põlved nii töntsid, et jalad ei suuda pidurdada enam ja oht hüppeliigest väänata kümnekordistub. Seega tulin alla tipa-tapa, pisitasa, oma armsaid jalgu hoides, sest neid läheb mul veel pikalt vaja. Proovisin veel otsida kohta enda jõkke kastmiseks, sest trikoo on mul iga kord kotis, kui toast väljun, kuid paraku ei leidnud sellist rahulikku laskumiskohta. Naasesin hostelisse ning sain lõpuks tuppa. Minu üllatuseks ja tegelikult ka kergeks pettumuseks olin ma oma kuue nariga toas üksinda. Hooaeg ei ole tegelikult veel alanud, arvestades 12-14kraadist õuetemperatuuri. Teatud mõttes on ka tore üksi olla, eriti minu viimasel ajal esinevate öiste köhahoogudega, kuid samas lootsin siiski kohata teisi seljakotte, kellega kogemusi jagada ja ehk ka veidi aega koos teed jätkata. Sõin kiire lõuna ja lärtsatasin end voodisse pikali. Oi, kui hea on olla voodis. Tõmbasin läpaka lahti ja nautisin tasuta Wifi hüvesid.

Ühel hetkel saabus Niklaselt sõnum, et tema on ka nüüd lõpuks bussiga Abiskosse jõudnud. Leppisime kokku, et läheme veel korra õhtul ujumiskohta otsima järve äärde, enne kui meie teed lõplikult hargnevad. Mina pidin kindlasti kella kaheksaks tagasi olema, sest ainult kella 20-21 vahel on võimalik valmisköetud saunamaja rõõme kasutada. Suikusin veel veidi toas, seejärel tegin endale tassi teed kaasa ning asusin jalutuskäigule järve poole. Niklas oli juba mulle täitsa vastu tulnud, vahetasime päevaseid reisimuljed – mina oma (eba)õnnestunud mägimatkast ja tema Kiruna uuest linnaosast. Järve ääres oli jäine tuul, uurisime erinevaid variante vette sisenemiseks, kuni otsustasime kellegi paadikuuri kasuks. Seal oli vette ehitatud puidust purre ja kuuri külje all istumiseks tuulevarjus pingike. Vesi oli selge, külm ja karge – temperatuurilt Eesti taliujumiseks sobilik, samas kuidagi pehme. Kuivatasime kiirelt oma punetavad jäsemed ning asusime päikse kätte istuma. Nii tore, nii mõnus.

Väga pikka juttu pidada ei jõudnud, sest mul oli aeg sauna poole liikuma hakata. Tagasiteel ütles Niklas mulle, et ma ikka oma reisil iga natukese aja tagant võtaksin päeva, kus ma MITTE MIDAGI EI TEE. Vedeleks voodis, vahiks filme, sööks pitsat, null seiklust. Jäin mõtlema selle idee üle ja sain aru, et pagan, see on üsna asjalik soovitus. Sarnase soovituse andis mulle ka läbipõlemise ajal psühholoog – lamad nii kaua, kuni enam ei viitsi, mitte kuni süümepiinad sööma hakkavad! Jah, reisil on ju raske end pidurdada, sest surve kogeda, näha ja seigelda hingavad kuklasse. Tulid siia, siis nüüd pead tegema kõiki neid asju! Aga tegelikult ei pea ju. Kes see jaksab kuude, isegi nädalate kaupa iga päev olla põnevil ja seiklusvalmis. Ei jaksa. Ma ju tulin siia reisile elama, mitte piitsa andma endale.

Jätsime siis Niklasega pika tugeva kallistusega hüvasti ja soovisime üksteisele kõike paremat eesolevateks seiklusteks. Sammusin tagasi hostelisse saunatundi nautima. Siiani olen Rootsis ainult seda naljakat külma aurusauna kogeda saanun, mõtlesin, et huvitav, kas sellel korral on sama värk. Aga minu rõõmuks oli siin täitsa päris ehe kerisesaun, suur ja ümmargune, keris ruumi keskel altariks. Sauna tuli ka kõrvaltoa neiuke, kellega ajasime juttu, kuigi minu jaoks oli saun natuke liiga terav, seega pikalt sealt kõlkuda ei jaksanud. Neiu oli hiljuti kolinud tööle Kirunasse ja tuli Abiskosse nädalavahetuseks puhkama. Minu jaoks naljakas mõelda, et keegi sõidab kõrvallinna hostelisse puhkama, eriti, kuna tegemist ei olnud loodusearmastajaga, kes oleks tulnud siia matkama. Aga igale oma. Jagasime ühist muret kohvi(ku) puuduse üle selles turistidele suunatud väikelinnas ning tõdesime täitmata auku kohalikul ettevõtlusmaastikul. Hakka või ise Abisko bussipeatuses kohviäri ajama. Neiu käest sain ka teada, et suur punane kirik Kirunas pidas nädal tagasi oma viimase jumalateenistuse ning oli terve päeva jooksul avatud nö drop-in laulatusteks – et kõik, kes ikka tahavad abielluda, saaksid seda teha! Järgnevate nädalate jooksul läheb kirik ümbertõstmisele – reaalselt tõstetakse kirikuhoone õhku ja viiakse uude turvalisemasse asukohta. Ma eeldan, et see toiming toimub Jumala abiga, sest muud viisi hoone tõstmiseks minu pea ei suuda hoomata.

Külma vee ja kuuma sauna rammestuse saatel roomasin oma nari teisele korrusele ja põõnasin õndsa und hommikuni.

Sellega sai Rootsi lõik läbi, järgmisel päeval pöörasin nina Norra poole.

Kuulmiseni
Kärt