1. juuliga siis saigi läbi minu Norra osa reisist. Pean tunnistama, et täitsa kurb oli see lahkumine, sest selle veidi üle kolmenädalase perioodi jooksul sai Norra kuidagi väga koduseks. Loomulikult on mul hea meel, et ma ei pea enam hingamise ja iga sõrmeliigutuse eest kullahinda maksma, aga mäed, fjordid ja norrakate rahulik introvertsus sobisid mulle hästi. Norra on küll riik, kus ma kujutaksin ennast elamas, sest siin on nii palju võimalusi luua endale üks äge ja aktiivne looduslähedane elu. Aga praegu – täiskäik edasi, sest see oli alles algus!

Kui oli selge, et Niklas Abisko bussile ei jõua, nõjatusin sügavale istmesse ja asusin aknast välja vaatama. Kuigi olin magamata, hoidsid adrenaliin ja põnevus (kohv vist ka ikka) erksana. Hakkasime mööda kitsast maanteed vurama ning ühtäkki hakkasid seni kusagil taamal silmapiiril olnud mäed lähemale jõudma. Mul vist tõesti ei olnud ootuseid Põhja-Rootsi osas, sest see, mida ma nägin, rabas mind jalust (hea, et ma istusin). Sellist vaatepilti oskaks oodata Norras, Uus-Meremaal, ehk ka Šveitsis. Aga siin, põhjapolaarjoonel? Kas siin ei peaks olema lihtsalt põdrad ja tundra? Jõllitasin avanevaid mägi-järv-mägi vaateid ammulisui, endal kananahk ihul. Proovisin paar korda ka pilti ja videot teha, aga täiesti mõttetu. Fragmentigi sellest ilust ei jää…

Haparandast lahkusin kiiruga ja rõõmuga kolmapäeva, 5. juuni hommikul kella 7:30 rongiga. Jõudsin veel hetkeks imetleda Haparanda uhket ja suursugust jaamahoonet, mis on üsna muuseumivääriline, kuid siht oli silme ees – edasi. Istusin perroonil pingile ja jäin huvitaga ootama. Rongipilet oli taskus, vaikselt tuli inimesi, kes kõik rõõmsalt ja viisakalt tervitasid. Mulle on kiiruga saanud südamelähedaseks see rootslaste hej-tamine. Kella täpsusega ilmus pidurite kriginal üsna hädine rongike. Astusin veidi kõhklevalt luitunud ja päevi näinud rongi, lootuses, et pidurite seisund on kellegi poolt siiski heaks kiidetud. Kaks tundi sõitu haihtus sõrmenipsuga – esiteks, sest mul oli veel vaja üsna mitmed Loomeinkubaatoriga seotud “paberimajanduse” ülesanded korda ajada, ning teiseks, sest loodus hakkas…