“Tulekahju” hostelis ja miks tasub oma pistikupesa jagada

Ärkan 29. juuni öösel kell kolm südame pekslemise peale, sest mingi sireen hakkab järsku tubades undama. Püüan kõigepealt meelde tuletada, kes ma olen ja kus ma olen, ning jään siis voodi äärele istuma – on see nüüd valehäire või mingi õppus? Mõne hetke pärast sireen vaikib, kehitan õlgu ja heidan uuesti pikali. Ei, sireen hakkab uuesti tööle. Nüüd tõusen juba püsti ja pistan nina ukse vahelt välja – otsest suitsu ja paanikat ei ole märgata, kuid haisu on küll tunda. Tipin siis paljajalu mööda koridori ühisruumide poole, kus on ees ootamas juba hunnik samasuguses segaduses aluspesu väel mehi, mõned naised ka seltskonnas. Paar venda on end juba valmis ka riietanud ja on, kotid seljas, valmis jooksu panema. Uurin mingilt eriti tähtsa näoga poolpaljalt inglaselt, et kas me teame mis toimub. Inglane teatab väga teadjalt, et keegi on inva WC-s prügikasti suutnud põlema panna. Nii et on nagu ikka päris hädaolukord… või ei ole?