“Tulekahju” hostelis ja miks tasub oma pistikupesa jagada

Ärkan 29. juuni öösel kell kolm südame pekslemise peale, sest mingi sireen hakkab järsku tubades undama. Püüan kõigepealt meelde tuletada, kes ma olen ja kus ma olen, ning jään siis voodi äärele istuma – on see nüüd valehäire või mingi õppus? Mõne hetke pärast sireen vaikib, kehitan õlgu ja heidan uuesti pikali. Ei, sireen hakkab uuesti tööle. Nüüd tõusen juba püsti ja pistan nina ukse vahelt välja – otsest suitsu ja paanikat ei ole märgata, kuid haisu on küll tunda. Tipin siis paljajalu mööda koridori ühisruumide poole, kus on ees ootamas juba hunnik segaduses pesuväel mehi, mõned naised ka seltskonnas. Paar venda on end juba valmis riietanud ja on kotid seljas valmis jooksu panema. Uurin mingilt eriti tähtsa näoga poolpaljalt inglaselt, et kas me teame, mis toimub. Inglane teatab väga teadjalt, et keegi on inva WC-s prügikasti suutnud põlema panna. Nii et on nagu ikka päris hädaolukord… või ei ole?

Hosteli öine töötaja kõnnib mööda koridori telefoniga ringi ega anna mingeid adekvaatseid juhiseid. Ühel hetkel tuleb Tähtis Vend Trussikutes nr 2 ja teatab, et kogu maja on evakueerumas ja kõik seisavad juba õues. Noh, ega ma ei kavatse ka siia üksi tossama jääda, lähme siis õue. Kuigi hostel asub hoone teisel korrusel, on maja ise tegelikult üsna suur – enam ei mäleta, kas 7 või 8 korrust. Proovin liikuda rahulikult ühtses voolus teistega ja tuleb meelde see ööklubi põleng Ameerikas, kus kõik sisse jäid, sest uksel tekkis paanikast tropp ja mitte keegi ei pääsenud välja. Mõtisklen, et kas ma suudaksin põlevas hoones kainet mõistust säilitada. Küsimus, mille vastust ma tegelikult ei soovi teada. Õues on mahe suveöö, kuid alles õue asfaldile jõudes märkan, et olen paljajalu ja T-särgi väel, mis napilt mu kannikaid katab. Teised inimesed millegi pärast on võtnud vaevaks endale jalanõud ja riided selga panna. Noh, tore. Seisan ühe välismaalaste seltskonna lähedusse, kelle näod tuttavamad tunduvad. Ameerika kutt viskab käe ja tutvustab ennast ning uurib, et kas ma võtsin olukorda nii tõsiselt, et ei jõudnud isegi jalanõusid jalga panna või. Vastan, et vastupidi – mul ei olnud usku olukorra tõsidusse, seega ma ei vaevunud end riietama. “Mis su tatoveeringud tähendavad?” Ohkan. Siin ma nüüd siis seisan kell kolm öösel palja peega õues ja seletan mingile Jasonile või Jamesile, mida mu tatoveeringud tähendavad. Hea küll siis. Ta näitab mulle vastu oma Cheetah’t selja peal. Turtsatan. Õnneks saabub sireenide saatel lõpuks tuletõrjeauto, meeskond teeb sees kiire kontrolli ja antakse luba hoonesse siseneda. Voodisse tagasi pugedes mõtlen, et huvitav – Alanit ei näinudki kuskil. Äratuskella aga võtan maha. Ma küll tahaks väga talle hommikul head aega öelda, aga veel rohkem on mul tahtmine end välja magada.

Ärkan veidi enne 10t. Öistest seiklustest on veidi pohmelli tunne. Avan Instagrami, kus on Alani sõnum: “Magasin sisse ja kiirustasin hommikusöögita lennukile, kahjuks ei näinud sind kuskil. Oli väga tore tutvuda ja soovin sulle edu edasistel seiklustel!” Kirjutan vastu vabanduse, et alarmi tõttu jäi uni poolikuks ja otsustasin hommikul välja magada. “Mis alarmi? Kas öösel oli mingi alarm?” Te teete nalja või?? Tüüp lihtsalt MAGAS läbi tuletõrjealarmi ja evakuatsiooni. Noh, siinkohal ütleks, et hosteli poolt suht halb reageerimine – kui oleks päris hädaolukord, on see ju nende vastutada, et ruumid oleks kontrollitud. Nojah, eriti hästi läks mõnel siis magamisega.  Lähen teen endale hommikusöögi ja mõtisklen, mida oma eluga edasi peale hakata. Mul on veel kaks ööd-päeva Oslos jäänud ja edasised plaanid on lahtised, enne kui 6. juuli hommikul pean Kopenhageni lennujaamas olema. Linnas on parasjagu pride, seega mingi möll käib igalpool, aga möllutuju mul ei ole. Vahvlit pruuni juustuga peaks veel sööma enne Oslost lahkumist ja ega ma midagi targemat nagu ei oskagi välja mõelda. Kuna mind on aga ees ootamas jooksuvõistlus, siis ei pääse treenimisest. Võiks küll vabanduseks tuua, et uni oli kehv ja tossud on IKKA VEEL eilsest hääletamisseiklusest märjad, kuid ei ole midagi. Pistan siis hoopis oma linnatennised jalga ja teeb selle 40minutise jooksu ära. Jooks ise oli kohutavalt raske. Ka Oslos ei suuda pargid rahuneda ja olla tasasel pinnasel, vaid peavad ikka sisaldama järske pikki tõuse ja langusi. Kops on lõpuks täitsa koos, aga õnneks on siin parkides joogivee purskkaevud, seega natuke kohalike lastega võitlemist ja saan ennast vähemalt vahepeal värskendadagi. Pärast pesus käimist lähen istutan end taas kohvikusse maha ja kirjutan järjekordse blogi sissekande, kuid ega rohkemaks täna energiat pole. Tunnen ennast veidi tujutult või isegi depressiivselt. Olen märganud, et kui palju häid asju juhtub järjest ehk kui ma kogen palju positiivseid emotsioone lühikese aja jooksul, siis mu aju saab justkui õnnehormoonidest tühjaks ja järgneb tujupohmakas, kus järgmine päev või paar olen kuidagi kurb ja esineb täielik motivatsioonilangus. Aga samas on seda hea teada ja lubada endale siis teki all olemise ja taastumise päeva. Jah, kujutate ette, mõni inimene peab positiivsetest elamustest toibuma. Kõmbin tagasi hostelisse ja kerin voodisse, vaatan ühe osa Ginny and Georgia‘t ja suigun lõunaunne.

Ärgates tunnen, et midagi asjalikku võiks täna ju veel korda saata, kuigi olen lubanud endale ühe mahakantava päeva. Viin oma haisvad tossud ja musta pesu allakorrusele pesuruumi, mis koosneb üksteise otsa laetud naljakatest värvilistest pesu- ja kuivatusmasinatest (IMG_6828). Norra on ikka imeline – kõik siin elus käib äpiga. Paned pesu masinasse, vahend on juba sees automaatselt (milline imeline lahendus reisisellile), teed viipemaksa ja saad telefonile info, kui pesu valmis. Halleluuja. Sama teema kuivatiga ja hinnad täiega normaalsed.

Kui pesumajandus on edukalt läbitud, lähen toon mõned snäkid õhtuks ja plaanin oma sarja edasi vaadata, kui märkan, et mingi sats istub kinoruumis ja vaatab midagi usinalt, sh üks kena blond noormees. Oh, jalka. Kuna pärast Alani ja Liina lahkumist on kuidagi üksildane olla, tunnen et vajan seltskonnas olemist või kuulumise tunnet, isegi kui ma kellegagi otseselt ei räägi. Lähen istutan ennast ilusa blondi mehe kõrval oleva vaba kott-tooli sisse ja jään ekraani jälgima. Nii, Taani ja Saksamaa. Ega mul kummastki otseselt sooja ega külma pole, aga ma olen ikka pigem nö underdog’i või siis väiksema riigi poolt. Otsustatud – go, Denmark!! Istun mõnda aega vaikuses, kuniks võtan julguse kokku ja küsin kõva häälega üle ruumi: “Kelle poolt me siis ka oleme?” Ümber minu kostab: “Germany.” – “Yes, me too.” – “Germany, yes.” Haha, no selge, mina oma Taaniga uhkes üksinduses. Mulle sobib, saan ruumis intriigi tekitada. Tegelikult on mul poogen, kes võidab, aga mulle meeldib ikka üks pool välja valida, et oleks põnevam vaadata ja põhjust karjuda. Blond mees minu kõrval on väga tõsine ja pinges ning hakkab ühel hetkel midagi pomisema ja arusaamatult vanduma. Pöördun tema poole kelmikalt: “Haa, are you a german?” – “YES,” pigistab mees järsult ilma mulle otsa vaatamata. Jeesus, ma juba unustasin, et sakslastel on ju pulk p*rses. Kes jalkat vaatas, teab, et vahepeal jäeti mäng paduvihma ja äikse tõttu pooleli ning lõpuks võitis ikkagi Saksamaa. Lähen õlgu kehitades magama. Järgmisel päeval ehk pühapäeval, minu Oslo ja ka Norra viimasel päeval võtan eesmärgiks veidi rohkem Grünerløkka linnaosaga tutvust teha. Jalutan piki peatänavat alla ja istutan end taaskord kohvikusse, sest mida see Kärt oma eluga muidu ikka peale hakkab. Ärge küsige, kui palju ma sellel reisil kohvi peale kulutan, sest see on minu elu vältimatu rituaal ja teeb mu päeva ilusaks. Hea kohvi peale ei ole mul mitte kahju raha kulutada, küll aga halva kohvi peale. Lõunaks lähen võileivabaari. Kunagi tundus mulle absurdne süüa võileibu lõunasöögiks – see on ju hommikusöök või snäkk. Lõuna olgu ikka korralik soe toit. Aga kes see Norras jaksab sooja toitu osta. Kui aga grillitud võileiva vahele on laotud kana, peekon ja avokaado, siis võib seda juba täitsa toiduks nimetada. Menüü on küll Norra keeles, aga ma olen kõige tähtsama kohaliku sõna ära õppinud – kylling ehk kana, ülejäänud sõnad on enam-vähem rahvusvahelised. Pistan oma toidu nahka ja olen eluga täitsa rahul. Samal ajal istub kõrvallauda seltskond ameerika noormehi, kes hädaldavad omavahel, kuidas nad mitte midagi menüüst aru ei saa ja proovivad kuidagi telefonidega tõlkida. Kuna üksi reisides tekib avatus võõraste inimestega juttu alustada, pistan oma pea korraks nende vahele ja ütlen: “Kui te millestki muust aru ei saa, siis number 11 on MEGA hea!” Ma ise oleks küll sellise personaalse soovituse üle õnnelik, aga ameeriklased vaatavad mind ainult kummaliselt ja ühmavad midagi vastuseks. Pff, väga antisotsiaalne neist. Väljun kohvikust ja lähen istun veidi jõe ääres päikse käes, vaatan kajakaid ja kuulan podcast’i. Ei ole viga. Seejärel kõnnin mööda jõge ülesvoolu, kuni jõuan kohisevate koskedeni. No kui Norra! Ainult siin on normaalne, et keset pealinna on lihtsalt lampi kosed…

Kuna tegemist on minu viimase päevaga Norras, siis võiks ju eeldada, et ma olen mingi plaani valmis mõelnud järgmiseks, aga ei. Ikka ootan, et elu mingi suunamüksu annaks. Kuna üks sõbranna kirjutas mulle reisi alguses, et Göteborgi kanti saabudes võin tema õelt öömaja küsida, siis see on ühe varjandina laual. Kirjutan tema õele, kes on aga parasjagu ise hoopis Eesti poole reisimas, ning tuleb välja, et ka kõik teised eestlased, kellelt ta öömaja kohta uurib, on Rootsist otsustanud puhkuse võtta. Toon endale lähedalasuvast itaalia take away kohast plaadi pastat ning võtan Norra-Rootsi kaardi piidlemisest ja distantsite mõõtmistest pausi. Avan Netflixist Tour de France’i sarja ja olen parasjagu nii põnevas kohas, kui teiselt poolt ruumi kõnnib minu juurde noormees ja viipab millegi suunas. Panen sarja pausile, tõmban klapid kõrvast ja palun korrata. Noormees naeratab vabandavalt ja uurib kohmetult, et kas ta tohib minu pistikupesa jagada. Loomulikult luban, kuid samal ajal, kui noormees oma läpakat tooma läheb, käib mul klassikaline Kärdi mõte peast läbi – kui sa saad olla sarkastiline, siis miks sa ei peaks olema. Uurin muigega noormehe käest: “Mis see teine variant oleks olnud, et ma ei luba või?” Noormees ehmub korraks, kuid siis tabab noodi mu hääles ja tuleb vestlusega kaasa. Ja enam minema ei lähegi, kujutate ette. Saage tuttavaks – siseneb karakter Mathew. Tuleb välja, et Mathew on pärit Uus-Meremaalt, kuid tema ema on sakslanna. Ta oli kodumaal automehaanik, kuid otsustas kõik oma autod maha müüa, töö pikalt saata ja samamoodi reisima tulla. Tema on suundumas sinna, kust mina just tulin – Põhja-Norra. Ma tahaks küll nii väga Tour de France’i edasi vaadata, aga kurat, põnev on. Ma arvan, et me jutustame oma tunnikese, kui Mathew ütleb: “Kahju, et sa homme ära lähed. Saaksid mulle muidu linna tutvustada.” Noogutan aeglaselt, vaatan natuke sellele nuntsule otsa, mõtlen korraks, kas ma tõesti ütlen seda, ja siis lausun: “Noh, ega ma ei PEA ju otseselt homme kuskile minema.”

Ja nii sünnib uus plaan, kus ma jään üheks päevaks ja ööks veel Oslosse. Mõeldud, tehtud. See pool-sakslane tundub igatahes palju etem kui see jalka-sakslane.

Homme siis lähme Oslot avastama!
Kärt