Hääletamise õudusunenägu ja Norra politseiga saunas

28. juuni hommik, sajab lausvihma. Miks ma küll lubasin selle britiga Oslosse hääletada… Vantsin alla kohvikusse ja tunnen Instagramist tuttava erkoranži särgi järgi Alani kohe ära. Tõeline briti nägu, aga päriselus üllatavalt pikk. Haaran tasuta kohvi kohvikust ning juhatan Alani enda järel üles puhkeruumi, kus Editiga oma kodukootud hommikusööke parasjagu hävitame. Jätan Alani ja Editi üksteisega tutvuma, kuigi Edit näeb vaeva briti aktsendi dešifreerimisega, ning lähen oma asju pakkima. 

Ma ei tee sel korral erilist eeltööd (õigemini üldse ei tee) hääletamise osas, kuna ma olen ju ikkagi spetsialistiga ning teekond tundub üsna lihtne – otse alla lõunasse. Uurin Alanilt, kas me sõidame bussiga linna äärde ja hakkame sealt pihta, mis on minu tavapärane hääletamisstrateegia. Alan aga teatab, et tema väljavalitud kohta on vaja kõndida ainult 20 minutit . Kui nii, siis nii. Vinname oma koormad selga, jätan Editiga hüvasti ning asume teele. Väljumise hetkel on paduvihm taandunud kergeks sabinaks ning teavitan Alanit, et see on puhtalt minu suurepärase manifesteerimise tulemus. Kõnnime ca 15 minutit allamäge ja käime läbi tanklast, kus Alan endale veel pirukaid tagavaraks kaasa ostab. Seejärel osutab ta kõrvalasuvale viaduktile ja teatab, et meil on vaja sinna peale saada. Vaatan talle küsivalt otsa, kuid jätkuvalt – usaldan. Asume kõndima mööda maantee äärt, kus puudub igasugune ruum jalakäijale. Samal ajal võtab vihm kõrgemad tuurid üles – mis mu manifesteerimisest sai?? – ja ka liiklus on üsna järeleandmatu. Ühel hetkel jõuame lõpuks viadukti otsa, kus Alan teavitab, et meil on vaja nüüd üle selle silla kõndida ja siis sealt hakkamegi hääletama. Neelatan hirmunult. Sild on pikk ja liiklus tihe, vaid sentimeetri kauguselt tuhisevad mööda veoautod, tee serva on vihmast hakanud suured lombid tekkima ja me oleme sekunditega läbimärjad. See koht siin ei ole kohe kindlasti mõeldud kõndimiseks. Aga tagasiteed enam ei ole. Autod kihutavad meist mööda, signaalitavad agressiivselt ja neil on õigus – see ongi ohtlik ja ei olegi normaalne. Tahaks neile karjuda: “MIDA SA TAHAD, ET MA NÜÜD TEEKS – HÜPPAKS SILLALT ALLA VÕI? SEE POLNUD MINU MÕTE ÜLDSEGI!” Aga nemad muudkui tuututavad. Alan on järsku juskui kaotanud igasuguse kaine mõtlemise ja proovib vabandavalt minu kõrval kõndida. Kuna ta on minu jaoks täiesti võõras inimene, ei saa ma talle ka käratada, et palun kõnni korralikult hanereas nagu normaalne inimene, surma tahad saada või, aga sama info edastan ma talle oluliselt vähemate sõnade ja emotsioonidega. Sild tundub lõputu ja signaalitamine ei lõppe ning mul tahab nutuvõru ümber suu tõusta. Persse, kui nõme olukord ja mitte midagi ei saa teha, et seda parandada. Olen vihmast nii märg, et mu teksad on muutunud raskeks kui kivi; tossud lirtsuvad ja mu kehal pole vist ühtegi kuiva kohta. Üksi reisides annad ikka endale need vead andeks, üritan nüüd sama empaatiat rakendada ka teisele inimesele – ikka juhtub, pole hullu, liigume lihtsalt edasi, üks hetk peab see õudus läbi saama. Ma ei pea talle oma pahameelt väljendama, sest ta saab ise ka aru, kui pange ta on pannud.

Ühel hetkel saab sild läbi ja ma üritan oma parima neutraalse tooniga Alanile öelda: “Oleks sa mulle varem öelnud, et sa siia tahad tulla, ma oleks soovitanud jalakäijate silda.” Lillehammeris ületavad jõge nimelt kaks erinevat silda paari kilomeetrise vahega – üks ainult autodele, teine ainult jalakäijatele – mõlemad jõuavad aga samasse kohta välja. Viimast ületasin ma eelmisel hommikul oma jooksuringil. Ma ei tea, miks on nii, et iga kord, kui ma teen teadliku otsuse oma kontrollimisvajadusest lahti lasta ja kedagi teist otsutamisega usaldada, saan ma vastu näppe. Ma hea meelega laseks teistel otsustada ja korraldada ja planeerida, aga kurat, õnnestumisprotsent on mul endal ikka nagu vähe kõrgem! Võib-olla protsessi juurde kuulubki teiste usaldamine ja nende ebaõnnestumisega rahu tegemine, ja uuesti usaldamine. Sel korral oli aga mitte ainult meie mõlema elu ohus, aga ma olen suht kindel, et see oli ka ebaseaduslik ettevõtmine.

Paraku üle silla jõudes meie kannatused ei lõppe, sest ühel hetkel lausub Alan: “I think I have made a mistake…” Okei, noormees, nüüd alles avastasid või? Tuleb välja, et kui Alan Lillehammerisse saabus, jättis autojuht ta enne silda asuvasse tanklasse ja nüüd ta lootis lihtsalt oma reisikest teisel poolt teed jätkata. Siinpool teed polnud aga mitte ühtegi kohta, kus oleks olnud võimalik inimesel peatuda, rääkimata autodest. Pole midagi nutta, tuleb edasi kõndida, kuni sobiv koht tuleb, tagasiteed pole. Alan vaatab kaarti ja kurdab, et lähima viie kilomeetri jooksul ei ole ühtegi peatuskohta, bussipeatust ega tanklat. Nüüd olen ma juba üsna tõre ja teen selgeks, et hakaku lihtsalt kõndima. Kui vaja, siis kõnnime 10 km – ühel hetkel peame ju kuskile jõudma! Nüüd oleme juba omadega maanteel, kus jätkuvalt pole ruumi kõndimiseks, ja aeg ajalt peab mõni auto ikka vajalikuks meile sellest häälekalt märku anda. Ühel hetkel aga justkui oaasina kõrbes saabub väike kruusataskuke tee ääres. Oleme maanteel selleks hetkeks kõndinud vast 15-20 minutit, läbimärjad, Alan üritab mingit britilikku positiivsust üleval hoida ja mina üritan mitte eestlaslikult toriseda. Koht ise muidugi pole peatumiseks ideaalne – autod tulevad parasjagu kurvi tagant kihutades välja ja kui neil keegi taga on, pole variantigi, et nad hakkaks aeglustama ja kõrvale tõmbama. Suunan oma viha karavanide peale, kirudes neid Alanile taga – kirtsus ninadega saksa pensionärid istuvad oma uhke trooni otsas kahekesi suures autos. Ja mitte kunagi ei peatu! Alan on aga oluliselt optimistlikum ning teatab, et tema kavatseb meile ühe karavani rajalt maha võtta! Naeran ta välja, jajah, ilus roosa unelm küll. Naeran, mis ma naeran, aga hetk hiljem üks valge mürakas paneb suuna sisse ja end kõrvale tõmbab. Ma ei suuda uskuda meie õnne! Peatujateks on Hollandi noorpaar, kes on parasjagu mesinädalatel reisimas läbi Rootsi ja Norra. Nad peatuvad ainult seetõttu, et neil hakkas meid vihm

a käes nähes kahju, ning naine oli roolis istudes mõelnud: “Issand, kui halb koht seismiseks, siit neid küll keegi peale võta!” Nii et vahel tasub lihtsalt eriti kohutavas kohas hääletada, et juhid mõtleks – kes küll sellises kohas peatuks?

Meie õnneks sõidab paarike otse Oslosse, seega mingeid vahepeatuseid ja uusi hääletamiseikluseid siia ei lisandu. Loomulikult selgub poolel teel, et nii mina kui Alan oleme järjekordselt samasse hostelisse öömaja broneerinud! No me kohe oleme mõeldud koos reisima. Oslos on ilm juba kena, päikseline ja kuiv ning meie asume 20minutisele jalutuskäigule hosteli suunas. Võin etteruttavalt öelda, et pooled minu asjad on kolm päeva hiljem ka veel märjad ning tossud haisevad niiskuskahjustusest siiamaani… Nõuan sel korral kaarti näha, enne kui ma ühtegi sammu koos Alaniga edasi teen, Alan leiab minu umbusalduse olevat täitsa õigustatud. Selle jalutuskäigu jooksul Oslo mulle veel erilist muljet ei jäta, ei saa linna vaibile üldse pihta. Kuna see on aga üsna linna serva jääv piirkond, siis ega sellest midagi loota polegi.

Meie hostel nimega Bunks at Rodes on mega äge! Kohe näha, et kohal on läbimõeldud kontseptsioon. Kõik on värviline, suurte siltidega, huvitavad valgustid, palju õhku. Kõik ühisruumid on loodud eesmärgiga soodustada sotsialiseerumist. Magamisruumides on rohkem voodeid, kui ma kunagi ühes hostelitoas koos näinud olen – ma arvan, et kuskil 30 kanti – , kuid ometi on seal vaiksem kui mõnes 6 inimesega toas. Ma magan seal tõsiselt hästi, kuna igal voodil on oma pisike lambike ja valguskindel kardin, nii et sa võid rahulikult oma pesas olla ja ei sega kedagi. Toad on ka pimedapoolsed, sest keegi ei viitsi päeva jooksul suuri kardinaid eest tõmmata. Ühisruumides on aga vastupidiselt palju valgust, erinevaid istumiskohti, patju, funktsioneeriv wifi ja aeg-ajalt korraldatakse ühistegevusi nagu nt beer bong. Eraldi on veel kodukino ruum suure ekraani ja mitmel tasapinnal asuvate istumisaladega. Tõsiselt lahe kohake! Hosteli värvilised koridorid

Lepime Alaniga kokku, et oleme välja teeninud ühed korralikud burgerid. Käime kiirelt pesus, vahetame riided ja kuna Alanil läheb oluliselt kauem aega kui mul, jõuan juba lähima kõrgete hinnangutega burgerikoha välja googeldada. Koha nimi on Render Burger ja seal pakutakse täpselt selliseid peeneid, aga räpaselt tilkuvad juustused burgerid sibulamoosiga, nagu ma oma peas ette kujutasin. Alan jõllitab natuke aega tummalt oma arvet – 20 eurot burgeri ja fanta eest? Mina oskan selle peale öelda ainult – tere tulemast Norra! Raha väärtus on minu jaoks muutunud arusaamatuks kontseptsiooniks. Hakkame arutama oma edasisi plaane ning mulle meenub, et Edit oli soovitanud külastada fjordisauna. Tegemist on ühissaunaga mere ääres, kus saad u 9€ eest broneerida endale koha kaheks tunniks ning piletiraha kasutatakse fjordide puhastamiseks. Kõlab nagu tore ja üllas üritus. Lepime kokku, et läheme kella kaheksaks sauna ning enne seda teeb iga hing seda, mida ta parasjagu ihkab. Alani jaoks on see linna peal kolamine, minu jaoks hea kohviku leidmine, et nautida kohvi, mööduvaid ilusaid mehi ja kirjutada blogi. Okei, meeste vaatlemine ei kuulu otseselt plaani, aga ühel hetkel, kui olen ca 15 minutit kohvikus istunud, hakkan veidi tähelepanelikumalt akna taga toimuvat jälgima, sest absurdselt palju ilusaid modellilike mehi käib sealt mööda. Meil on Eestis üks Noep, siis on iga kolmas. Ebareaalne linn!

Vahepeal aga on mulle kirjutanud Liina – mäletate, minu endine töökaaslane, kelle juures Trondheimis ööbisin? Nemad on nimelt ka parasjagu peikaga Oslos ning mul on nende käest vaja kätte saada autosse unustatud kõrvaklapid. Liina saadab mulle oma asukohta, mis üllatuseks asub ainult 1,5 km kaugusel minust! Ilm on ilus, tuju hea ja kõmbin eufooriliselt kesklinna poole. Kõik kuidagi voolab õigesti. Saan Liina, tema peika ja peika parima sõbraga kokku teemapoes, kuhu ma ise omal algatusel kunagi ei läheks – anime, mängud ja muu. Liina on aga nagu laps kommipoes, kilkab ringi ja tahab kõike osta. Talutame ta ühisrindel väljapääsu poole ning lähme istume kõik natukeseks tapas‘e baari, kuhu nad sõpradega varem koha on kinni pannud. Minul on aega umbes 45 minutit, enne kui pean uuesti hostelisse naasema, seega võtan ainult ühe veini spritseri, seniks kuni teised laua eelroogade alla looka tellivad. Hostelis vorbin endale kiire õhtusöögi ja ongi aeg juba sauna suunas liikuma hakata. Mere äärde ooperimaja juurde jõudmine ei ole eriti raske ülesanne – tuleb lihtsalt allamäge koguaeg kõndida. Sauna üles leidmine osutub aga oluliselt suuremaks väljakutseks. Esiteks on neid saunasid seal vee ääres oluliselt rohkem kui lihtsalt üks putkake. Teiseks – sa võid ju näha, kus saun asub, aga see ei tähenda, et sa saaks aru, kuidas sinna saab. Mere äär on kaetud sillakeste ja teede rägastikuga, mis sugugi ei ühendu igas kohas. Tiirutame paar ringi, enne kui lõpuks õigesse kohta jõuame.

Saunasid on kaks ning mingit silti, millise meie valima peaks, kuskil ei ole. Astume siis esimesse sisse, kust väljub parasjagu neiu, kes teatab, et see saun sai alles tule alla. Tema oma sõbrannadega otsustas teise sauna võtta, mis juba soe oli. Kiikame sauna – tuli on küll all, aga mingit temperatuuri erinevust küll veel tunda ei ole. Mis seal ikka, istume laval ja ootame – tunnikesega ikka ju temperatuuri üles saab ja aega meil on. Avan ahjuukse ja ohkan pettunult. Kes iganes selle tule siia alla tegi, pole elusees ühtegi maja pidanud kütma. See tulehakatis küll täiskasvanuikka ei jõua. Istun räptsepaistes ahju ette, tõmban halud põrandale ja asun uut tulealget ehitama, ise podisedes ja porisedes. Süütan kuubiku ja jään pingsalt vaatama. Alan istub tummalt laval ja vaatab huviga seda imelikku ida-euroopa neidist, kes trikoos tahma sees ukerdab ja tuld välja võlub. Tema sõnul on see nagu mingi nõiarituaal! Ongi, ega tule tegemine pole mingi naljaasi… Lõpuks võtab tuli hoo sisse, üritan alt ka tahmasahtli lahti tõmmata, mille peale hakkab aga kerisest musta tossu sisse ajama. Lükkan sahtli tagasi kinni ja jään nõutult vaatama. Kui sahtel on kinni, jääb tuli vaikseks; kui sahtel aga lahti, võtab tuli võimsust, kuid samal ajal ajab tossu sisse. Üritan leida väikest vahemikku, kus kõik tingimused oleksid sobilikud, ise samal ajal Alanit ja ennast köhides saunast välja suitsetades. On ikka loll ahi! Ma muidugi alles hiljem loen kuskilt internetireeglitest, et sahtli oleks pidanud tahmast tühjaks tegema enne tulega alustamist. Noh, elad ja õpid.

Ühel hetkel pistab nina sisse üks pisike blond norra naine, kes uurib, kuidas neid saunu broneerida saab. Talutan ta käsipidi FjordSauna sildi äärde ja seletan, mida kus vaja teha. Naine tänab ja lahkub. Veidi hiljem, kui saunas on juba umbes tervelt 42 kraadi, sajab eesruumi kolmene seltskond – see sama blond naine ja kaks identselt kiilakat meest. Kõik kolm kisuvad end pesuväele ja lendavad õllepurkidega sauna sisse. Kuna parasjagu on reede õhtu, siis selgub, et tegemist on kolme kohaliku politseinikuga, kes tööpäeva järgselt on mõned joogid teinud ja nüüd spontaanse plaanina otsustanud sauna tulla. Saan esmaettekandena näha, kuidas korralikust vaoshoitud norrakast saab alkoholi saatel ülemeelik mägilõvi, keda on võimatu hallata. Kolmik itsitab ja lõkerdab, küll inglise, küll norra keeles. Meie Alaniga jääme seltskonna kõrval üha vaiksemaks, sest nii ootamatu on see vaatepilt. Vahepeal lähme teeme mõned ujumisringid ning siis otsustab seltskond ühel hetkel, et on aeg hümne laulma hakata. Kui Norra, Inglismaa ja USA tunduvad veel kuidagi asjakohased, siis Venemaa hümni ma küll Oslo saunas Norra politseinike suust ei osanud oodata. Mitte et keegi sõnu teaks, aga viis on kõigil selge! Lõpuks pressitakse ka minust üks salm Eesti hümni välja, mille peale palutakse ka tõlget. Mõtlen korra, et mis need sõnad siis nii väga tähendavad, ja üritan kuidagi kokku võtta: “Well, it goes something like how our land is the most beautiful and it’s so dear to us and we will never find anything like it.” Okei, ma ei ole vist kunagi sõna-sõnalt Eesti hümni tähendust üritanud lahti harutada. Politsenikute seas tekib hetk hiljem pinev arutelu, kas järgmisena peaks minema koju magama või shotte tegema. Ma lähen korraks isegi selle entusiasmiga kaasa, tingimusel, et Alan proovib esimest korda elus Aquaviti (köömnemaitseline kohalik kange alkohol, ma ei ole fänn). Lõpuks aga siiski hargneme ja politseinikud lahkuvad tundmatus suunas. Saun sellel õhtul üle 60 kraadi ei tõuse.

Tee hostelisse võtab umbes 45 minutit ning minu teadvusesse jõuab, et käes on reede õhtu. Linn voolab rahvast täis, tänavad on taksodest umbes, inimesed on lärmakad ja purjus ning mulle jõuab kohale, et ma ei taha siin olla. Ma olen tõstetud oma mitmenädalasest metsa ja mägede mullist järsku keset suurlinna, kus mustad mehed silla all kokaiini pakuvad. Tahan ära, tahan tagasi loodusesse. Kuigi päeva jooksul on mulle selgeks saanud, et pikemalt Alaniga aega veetes hakkaks tema flegmaatilisus ja kohmakus mulle närvidele käima, peame sellel õhtusel jalutuskäigul mõned sügavamad vestlused maha suhete, reisimise ja eluvalikute osas. Alan on minust noorem, kuid on paar aastat tagasi minuga sarnaselt vastupidises suunas ümbermaailmareisi läbi teinud. Praegu elab ta oma tüdruksõbraga Londonis ning elab nö normaalset elu, seega meil on küll täiesti vastupidised eluperioodid käsil, kuid perspektiivid ja arusaamad on sarnased. Hostelisse jõudes oleme paari aasta jagu sõprust hõlma alla tekitanud ja Alan kinnitab, et kui kunagi Londonisse satun, on mul öömaja olemas. Tema lend läheb hilisel hommikul, kuid tuleb välja, et lennujaam asub Oslost üllatavalt kaugel. Lepime kokku, et kohtume veel hommikusöögilauas ja jätame korralikult “hüvasti”.

Paraku seda ei juhtu, aga sellest juba järgmisel korral!

Kärt