Leknes ja Haukland Beach murdsid kaamli selja

13. juuni tõotas tulla ilus, soe ja päiksepaisteline päev, mistõttu otsustasin kasutada võimalust ja läheneda ühele kaunitest valge liivaga randades Lofoteni saarestiku lääneküljel. Kui idakülg ehk sisemaale jääv nö sisekülg on pigem rahulik ja kivine, siis ookeani poole jäävalt välisküljelt võib leida heleda liivaga surfiparadiise. Tundus mõnus mõte rentida ratas ja sõita randu avastama, kuna bussiteelt jäävad need veidi kõrvale. Rattalaenutusi just palju ei ole, aga lähim jäi täitsa mõistliku bussisõidu kaugusele Leknesi linna.

Istusin bussi ja jäin järjekordseid imelisi vaateid jälgima. Minu idülli natuke segas aga see, et ma – nagu ikka – ei teadnud, kus ma ööbin. Kuna öö võrkkiiges oli möödunud külmetades ja üsna vähese unega, tundsin, kuidas see mulle mõjuma hakkab. Tahaks ju teha päeval aktiivseid asju nagu rattasõit, mägironimine, ujumine, kuid need kõik nõuavad vähesel või rohkemal määral füüsilist pingutust, mis väljapuhkamata kehale on ekstra väsitavad. Kammisin Airbnb’d ja Booking.com’i läbi, kuid kõik voodiga majutuskohad olid kas peateelt eemal, väljamüüdud või liiga kallid. Järjekordset ööd ma võrkkiiges veeta ei tahtnud, ka pesu vajas vaikselt pesemist. Kirjutasin igaks juhuks H-le – eestlanna, kelle kontakti sain Eestis oma töökaaslaselt ning kes Bodøs mind pühapäeval ootab. Tegelikult kirjutas H mulle paar nädalat tagasi, et kas ma varem ei tahaks nende juurde tulla – nad rendivad fjordides metsamaja ning saaksin seal nendega saunatada ja kala püüda. Mina olin aga Lofotenit nii kaua oodanud, et oma viit päeva ei tahtnud kohe kuidagi lühemaks lõigata. Nüüd aga unisena kirjutasin väikse piinlikustundega, et kas oleks okei, kui ma näiteks päev varem saabun, kui need magamisolud siin minust ikkagi võimust saavad. H ütles, et temal pole vahet, mis päeval ta mulle vastu sõidab ja vein igatahes juba ootab! See teadmine tõi kergendust, sest vähemalt on mul tagavara väljapääs taskus olemas. Bussivaated: IMG_6552

Leknesi jõudes istusin kõigepealt kohalikku Circle K-sse hommikust sööma ja kohvinälga rahuldama. Suur oli aga minu pettumus, sest sama keti Norra tanklad on oluliselt kehvemal tasemel. Kohv – halb. Söögivalik – halb ja kallis. Ma sellest ei hakka isegi rääkima, millised nende hot dog’id välja nägid ja wrapperit pole neil üldse. Ma ei tea, kas ma pean oma sugulast Perbit selle eest kiitma, kes Eestis söögipoole tootevaliku otsuste eest vastutav on. Läksin siis leti äärde ja tellisin burgeri. Müüa vaatas mulle otsa ja pööritas silmi: “MILLIST hamburgerit?” Ee, no ju siis tavalist, kui ma ei täpsustanud. Neil on hamburgeritel ka suurused, kujutate ette, võtsin alustuseks väikse. “Mitte midagi ei taha? Juustu, peekonit?” Issand, kes see hamburgerit ilma juustuta teeb siis. Muidugi juustuga. Maksin selle eest oma ühe neeru hinna ja sain midagi enne rattamatka kõhtu. Seejärel läksin üle tee asuvasse müüme-kõike spordi- ja suveniiripoodi, kus pidi asuma ka rattalaenutus. Avaldasin soovi ratast rentida, mille peale teenindaja kadus kuhugi taharuumi ja tuli teise identse keskealise naisega tagasi. “Ratast? Kui kauaks? Meil siin ei ole, rattad asuvad sadamas, aga me helistame ülemusele ja küsime üle.” Võtsin siis istet ja jäin jalgu kõlgutama. Õnneks ülemusehärral oli parasjagu siia suunda asja, seega tasusin päevase rendi eest u 26€ (300 NOK) ja jäin ootama. Topelttasu eest oleks saanud elektriratast ka rentida, aga ega ma mingi pussukas pole. Siiski Pöörirandol 180 km omal jalal sõidetud ju! U 15 minuti pärast saabus klassikaline vanem norra mees, viipas mu endaga kaasa, istusime tema autosse ja algas sõit sadamasse. Kuna rand jäi teisele poole, vaatasin teed selle pilguga, et pean seda mööda ju pärast tagasi ka sõitma. Alguses oli isegi tore kergliiklustee olemas, mis aga ühel hetkel haihtus ning sõit jätkus mööda tavapärast ääreta maanteed. Sõit ise polnud pikk, paar kilomeetrit ehk, kui jõudsime sadamasse. Härra andis mulle kiivri ja roosa rattaluku (minu nali, et kas naised saavad alati roosa, ei saanud suurte ovatsioonide osaliseks) ning ulatas mulle ratta. Vaatlesin seda tummalt, keel põses. Mingil põhjusel ei oska ma sellistel hetkedel enda eest seista, sest kui see mees ise ei tunne piinlikkust seda ratast mulle raha eest välja rentides, siis ma olen järelikult pime, kurt ja tumm. Mees viipas mulle käega, istus autosse ja sõitis minema. Mina jätkuvalt vahtisin ratast ja selle TÄIESTI roostes ketti ja hammasrattaid, mis oma vaese elu jooksul pole vist kordagi ketiõli ega hooldust näinud. Ratas ise nägi välja enam-vähem okei, kui sul Pireti kombel miinus-nägemine on ja prillid koju jäid (kahjuks mul on väga hea nägemine). Vähemalt kummid olid täis. Olles ise hiljuti ära õppinud rattaketi agressiivse õlitamise olulisuse, teadsin juba, kui halb see sõit olema saab. Aga mingi illusioon minu naiivses peas püsis, et äkki see ikka ei saa nii jube olema. Äkki ma kohtan teepeal mõnda teist ratturit, kes mulle õli saab laenata või möödun mõnest bensiinijaamast ja lähen ostan ise selle kuradi õli ära. Hakkame siis väntama.

Sadamast lahkudes tervitas mind korralik vastutuul, aga lohutasin end teadmisega, et Haukland Beach asub Leknesist ainult 8 km kaugusel. Selle suudan ma ka ilma magamata tagurpidi pimesilmi ühe käega ju läbi sõita. Heh, olen mina ikka enesekindel klounike. Algus oli vähe hirmutav, sest enne kergliiklusrajale jõudmist pidin ikka täitsa maantee servas kruusateel sõitma, kus karavanid minust konstantselt möödasõite tegid. Kergliiklusrajal läks elu juba lihtsamaks ja siltide järgi tundus, et suurema osa teest vist saangi rattateel sõita. Ainult et pidurid olid nagu kettki ammu pensionile läinud ja krigisesid haledalt iga kord, kui neid põhja surusin.

Rattatee kulges Norrale omaselt suurest tõusust üles, suurest tõusust alla. Pulss tagus kurgus ja iga tõusu järel tegin veejoomispeatuse, aga korrutasin peas, et 8 km on ju nii lühike distans. Ühel hetkel näitas silt rattateelt maha autoteele Haukland Beachi suunas. Pöörasin kitsale asfaldile ja jätkasin oma ristiretke sooja päikse ja kurja tuule käes. Varsti jõudsin ristmikule, mis näitas 8 km Hauklandini. Mis see rand sõidab vahepeal eest ära või? No persse, okei, 8 km on jätkuvalt üsna lühike maa, ainult et ma omast arust pool sellest juba sõitsin ju ära. Vaatasin korra kaarti ja tegelikult oleksin pidanud ikkagi mööda kergliiklusrada jätkama. No hea küll, rand ei ole enam kaugel igatahes. Ristirännak jätkub, jõuan, mis tundub mulle kui terve igaviku sõidu järgselt järgmisele ristmikule – Haukland Beach 6 km. Kuulge lõpetage ära. Kuidas saab nii olla? Vaatan ette ja seal ootab mind maailma kõige pikem tõus. Hingan sisse-välja, joon veel vett, mõtlen nende Tour de France’i tüüpide peale, kes sprindivad sellistest tõusudest üles, kuni reied plahvatavad, ning alustan väntamist. Võtan hoo sisse ja hakkan käike alla laksima… ainult, et käigud ei taha sisse minna. Iga kord, kui üritan tõusul käiku alla vahetada, pean prakiliselt seisma jääma, sest see nõuab kahte kätt ja hoolikat ettevaatlikku väntamist, et kett suudaks ennast järgmisele purukuivale hammasrattale kuidagi vedada. Vaikselt hakkavad Maarjamaa kõige vängemad sõnad mu huultele jõudma, kuni jõuan hetkeks tasandikule, et sealt siis hooga alla söösta. Enne laskumist sätin aga korra ratta seisma, et juua vett ja teha vaatest pilti. Panen ratta tee äärde jalale seisma, astun sammu eemale ja samal hetkel näen aegluubis, kuidas pakiraamil oleva seljakoti raskus tõmbab ratta kreeni ja see lendab täie hooga kraavi külili. Mitte et ratta ümberkukkumine ise juba minus mini-insulti ei tekitaks, aga maandumise hetkel kõlab lärtsatus – muru sees oli täiesti nähtamatu kitsas tökatpruun rauane oja. Ja minu seljakott koos pusaga on nüüd selles ojas. Pruun ja haisev nagu Tallinna veevärgi torud x rabajärve põhi. Käin millisekundiga peast läbi kõik asjad, mis mu kotis on, et valida sobiv tegutsemiskiirus. Arvuti – ei ole, telefon – käes, … PASS, KURAT! Rebin ruttu ratta ja koti püsti, ratas samal ajal kisub nagu purjus vanamees esiratast viltu ja kraavi poole tagasi. Kuidagi õnnestub see kaadervärk sajatuste teel stabiliseerida ning kotisisu välja rebida. Huh, pass on ainult natuke servadest niiske. Ülejäänud asjad kotis ei oma elulist tähtsust ning on üllataval kombel kuivaks jäänud, ainult minu pusa on üleni pruun ja lögane. Kaalun selle põõsasse viskamist, kuid järele mõeldes asetan siiski pakikale kuivama ja loodan leida võimaluse selle pesemiseks.

Sõidan tüdinenult mäest alla, kuid pean järgmisel hetkel seisma jääma kaardi vaatamiseks. Valikus on vasakule pöörav pisike laskuv kruusatee või Tour de France’i järgmine röögatu tõus, milleks mul energiat ei ole. Ma vist ei pea enam isegi täpsustama, eks? Nutuvõru ümber suu hakkan vaikselt väntama, persse saavad saadetud nii see mees kui ratas kui need naised poes, kogu Norra riik oma kalliste hindadega, need teed ja mäed, olematud magamiskohad ja kõik, kes vähegi mulle peas ette jäävad. Lõpuks saab jaks otsa, ronin maha ja kõnnin. Ei jõua. No ei jõua enam. Miks ma sinna randa üldse minna tahtsin… Õnneks tõusu lõpus on näha langust, mis viib otse imeilusasse helevalge liiva ja türkiissinise ookeaniveega randa. Ma olen lõpuks siin. Kihutan mööda kõikidest tee ääres seisvatest karavanidest ja van’idest ning pargin ratta liivale. Laotan oma näkase haisva pusa murule kuivama. Rannas on ainult kaks inimest – üks noormees, kes teeb planku, ja tüdruk, kes vaikselt lahti riietub. Haa, ma teile nüüd näitan, kuidas taliujumine käib! Tuul on tugev, kuid kuidagi õnnestub mul siiski rätiku varjus riided ära vahetada ning asun sirge seljaga vee poole astuma. Näen silmanurgast, kuidas planku ja kätekõverdusi vihtuv mees mind jõllitab. Jah, lähengi ilma soojenduseta ja mul on täitsa ükskõik, mis vee temperatuur on! Vesi on muidugi jahe, nii 10 kraadi, aga oi, kui ilus, ja oi, kui mõnus. Annan ennast heleda vee meelevalda, ulbin veidi, teen mõned rahulikud konnaliigutused ja kõnnin vaikselt välja. Soojendusmees on vahepeal ka veepiirile jõudnud, võtab stardipositsiooni sisse, hingab ja jookseb pea ees vette… ja sama kiiresti veest välja tagasi. Hah, algaja. Seisan kaldal, imetlen seda vaatepilti, mis ei sobi kohe üldse minu meelest Norraga kokku, pigem võiks seda oodata Austraalias või üksikul saarel, kuivatan end vaikselt ja mõtlen, kui imeline elu on. Seejärel hävitan oma snäkid, vedelen veidi päikse käes ning topin vastumeelselt riided tagasi selga. Mõte tagasisõidust tekitab judinaid, kuid kõht hakkab tühjaks minema ja tegelikult on tuul üpris külm.

Ma ei hakka tagasisõidu osas enam detailidesse minema, aga see möödus umbes samade emotsioonide taustal kui saabuminegi. Leknese linnale lähenedes viimaseid tõuse võttes arutlesin endamisi, kas peaksin laenuteses mainima, et nende rattad nii pekkis on või on see neile ilmselge. Ma ei ole eriti Norra teeninduskultuurist veel aru saanud, aga üsna kindlalt ei ole tegemist riigiga, kus sulle halva kogemuse eest kompensatsiooni pakutaks. Täpselt nii ka läks – viisin rattad tagasi, keegi ei küsinud, kuidas mu sõit läks või miks ma nii vara juba tagasi tulin, seega mainisin ise, et ega sellise rattaga nii nõudlikul maastikul väga sõita pole võimalik. Naisterahvas ütles heal juhul “ahah” ja soovis mulle kena päeva. Selleks hetkeks olid mul emotsioonid üle pea kerinud ning Norrast sai järsku täiega villand. Ainus mõte oli, et saaks tagasi mandrile – tekkinud oli otsustamise üleküllus ning ma ei jaksanud enam öömajade üle pead murda. Vaatasin, et järgmine buss Moskenesesse (sadam, kust pidin pühapäeval praamile minema) väljub poole tunni jooksul, kirjutasin kiirelt H-le, et mul on kopp ees, ning sain ka koheselt vastuse – ootame sind, lõpeta kannatamine ja tule puhkama! Kergendunult toppisin koti õhtuseid snäkke täis ning ostsin bussipileti. Moskenese sadamas on õnneks ka kämping ning kuna teadsin, et homme saab juba voodis magada, oleksin olnud nõus ka magamiskotiga palja muru peal ööbima. Mitu kilo raskust kukkus korraga õlgadelt. Natuke tundsin küll süümepiinu, sest olen nii väga tahtnud Lofotenit külastada, kuid nüüd olin siin ainult kolm päeva. Samas on mul plaanis külastada veel palju ilusaid kohti oma reisi jooksul ning tegelikult, sõites bussiga Lofoteni ühest otsast teise, saab kätte kogu saare ilu. Küll ma ühel päeval tulen siia ja käin läbi ka need kohad, mis auto olemasolu eeldavad. Seltskonnaga, soovitatavalt.

Sõit saare lõppu oli absoluutselt fantastiliste vaadetega. Liivarannad, kõrged sillad, mäed-mäed-mäed. Imasin seda kõike endasse, samal ajal kerget peapööritust tundes kogu sellest ilust. Seda on tõesti PALJU. Enne Moskenest on veel piirkond (linn?) nimega Reine, mis jättis mulle küll kustumatu mulje bussiaknast, kuid oli massiliselt turistidest ülerahvastatud. Väljusin Moskenese sadamas bussist ning kõmpisin paarisaja meetri kaugusel asuvasse kämpingusse. Milline vaiiiiib. Mere ääres päikse käes pargitud karavanid ja muruplatsid telkidega, kenad ühisruumid ja pubiga peamaja. Ideaalne koht oma viimase õhtu veetmisega. Pistsin võrkkiige üles ning sättisin end terrassile päikse kätte alkovaba õlut nautima. Natuke kurb, aga samas ikka rahul, et see on minu viimane õhtu Lofotenil ja järgnevatel päevadel ootab mind tsivilisatsioon voodi ja pesumasinaga. Mustade riiete hunnik hakkas ületama juba puhaste riiete saadavust.

Näeme juba uuesti mandri-Norras!

Kärt