Leknes ja Haukland Beach murdsid kaamli selja

13. juuni tõotas tulla ilus, soe ja päiksepaisteline päev, mistõttu otsustasin kasutada võimalust ja läheneda ühele kaunitest valge liivaga randades Lofoteni saarestiku lääneküljel. Kui idakülg ehk sisemaale jääv nö sisekülg on pigem rahulik ja kivine, siis ookeani poole jäävalt välisküljelt võib leida heleda liivaga surfiparadiise. Tundus mõnus mõte rentida ratas ja sõita randu avastama, kuna bussiteelt jäävad need veidi kõrvale. Rattalaenutusi just palju ei ole, aga lähim jäi täitsa mõistliku bussisõidu kaugusele Leknesi linna.

Istusin bussi ja jäin järjekordseid imelisi vaateid jälgima. Minu idülli natuke segas aga see, et ma – nagu ikka – ei teadnud, kus ma ööbin. Kuna öö võrkkiiges oli möödunud külmetades ja üsna vähese unega, tundsin, kuidas see mulle mõjuma hakkab. Tahaks ju teha päeval aktiivseid asju nagu rattasõit, mägironimine, ujumine, kuid need kõik nõuavad vähesel või rohkemal määral füüsilist pingutust, mis väljapuhkamata kehale on ekstra väsitavad. Kammisin Airbnb’d ja Booking.com’i läbi, kuid kõik voodiga majutuskohad olid kas peateelt eemal, väljamüüdud või liiga kallid. Järjekordset ööd ma võrkkiiges veeta ei tahtnud, ka pesu vajas vaikselt pesemist. Kirjutasin igaks juhuks H-le – eestlanna, kelle kontakti sain Eestis oma töökaaslaselt ning kes Bodøs mind pühapäeval ootab. Tegelikult kirjutas H mulle paar nädalat tagasi, et kas ma varem ei tahaks nende juurde tulla – nad rendivad fjordides metsamaja ning saaksin seal nendega saunatada ja kala püüda. Mina olin aga Lofotenit nii kaua oodanud, et oma viit päeva ei tahtnud kohe kuidagi lühemaks lõigata. Nüüd aga unisena kirjutasin väikse piinlikustundega, et kas oleks okei, kui ma näiteks päev varem saabun, kui need magamisolud siin minust ikkagi võimust saavad. H ütles, et temal pole vahet, mis päeval ta mulle vastu sõidab ja vein igatahes juba ootab! See teadmine tõi kergendust, sest vähemalt on mul tagavara väljapääs taskus olemas. Bussivaated: IMG_6552