Norra algab Narvikust – bussiga, häälega, jala

9. juuni hommikul pakkisin taas koti kokku, vinnasin selga ja asusin mõnusa karge päiksepaiste käes Abisko bussipeatuse poole teele, et riiki vahetada. Ma polnud veel päris välja mõelnud, kuidas ma kavatsen Narvikusse jõuda, kuid õnneks mul oli selle 80 km pikkuse distantsi läbimiseks aega terve päev.

Põhjus, miks mul oli vaja just sel päeval Narvikusse jõuda, pärines mitme kuu tagant. Kuna ma oktoobris liitusin Tallinna Loomeinkubaatori ettevõtlusprogrammiga, oli juba aegsasti 10. juuniks ehk programmi lõpetamiseks vaja olla kuskil, kus on stabiilne internetiühendus. Selleks ei sobinud ilmselgelt telkimisplats ega suvaline hostel. Seega pidin ära otsustama, millisesse linna ma potentsiaalselt selleks hetkeks võiksin jõuda ja korralik Wifiga majutus ära broneerida. Võis juba ette arvata, et Norrasse korteri leidmine ei saa olla odav ülesanne, kuid kuidagi suutsin Booking.com’ist leida 75€/öö kahe magamistoa, kahe vannitoa, kahe terrassiga korteri läbi kahe korruse. Küsite, miks mul kõike kahte on vaja? Ei olegi! See oli lihtsalt nii palju odavam ja noh – “kuskil peab ju inimene elama”. Aga kuna majutusse sai sisse alles kella 16st, oli mul aega maa ja ilm Narvikusse loominguliselt kohale jõuda. Ja ülemäära palju raha ma selle distantsi läbimise alla ei kavatsenud panna, sest nädala eelarve oli juba lõhki minemas.

Otsustasin Rootsi piirini sõita bussiga – lõpp-peatus Riksgränsen asus Norra piirist ca km kaugusel ja sealt läbi läks ainult üks põhi maantee Narvikusse, seega iga auto läheb õiges suunas ja mingi hetk võiks keegi minu peale ju halastada. Sättisin ennast siis kenasti kiirendusraja algusesse, kus autodel oleks hea peatuda. Mäletan oma esimesest hääletamiskogemusest, kuidas kõige raskem on füüsiliselt pöidla üles saamine. See tundub kuidagi nii… haavatav ja nähtav! Aga sel korral hingasin korra sügavalt sisse, lõin selja sirgeks, manasin näole oma kõige meeldivama mitte-ida-euroopa-röövli näo ja lõin pöidla üles. Esimene auto… möödub. Teine, kolmas, neljas, …, kümnes. Palju on jõllitajaid ja palju on karavane, kelle roolis olevad pensionärid taunivalt pead raputavad. Hea küll, meelt pole vaja heita, see asi võtab alati aega. Teen peas kokkuleppe, et kui tunniga ei näkka, kõnnin veidi edasi ja vahetan asukohta. Loen autosid ja mõtisklen, kuidas hääletamine on hea elu metafoor – mitut ei’d on vaja selleks, et saada üks jaa? Noh, 45 minutit ja umbes 18 või 19 autot hiljem üks patsimees peatubki. Lippan autoni ja minu rõõmuks vaatavad tagaistmelt vastu ema ja beebi. Pats ütles, et saavad mu Narviku külje alla viia, sest pööravad ise enne ära lennujaama poole. Sobib kõik!

Paarike tuleb Kirunast (jälle), kus mees töötab kaevanduses ja naine kosmoseagentuuris. On ikka ametid siin inimestel. Mind valgustati, et sarnaselt meie kaubandussuhetele Lätiga käivad Norrakad üle Rootsi piiri odavamalt maiustusi, sigarette ja limonaadi ostmas. Norras on tervist kahjustavad kaubad nimelt kõrgemini maksustatud. Naljakas, kuidas riigivahetust on reaalselt näha ka maastikus. Ma ei oleks uskunud, et Norra ja Rootsi saavad nii väga erinevad olla – ühed samad mäestikud ju -, aga Norra poolel muutus maastik järjest jõulisemaks, võimsamaks, dramaatilisemaks. Üha kõrgemad ja teravamad tipud. Patsimehe sõnul on tavaliselt juuni alguses siin veel lumi maas – on üsna haruldane, et suve alguseks on enamus lumest juba sulanud. Vaat kui hästi mul siis läks, sest lumeriideid küll ei oleks osanud ega tahtnud endaga kaasa vedada.

Ühel hetkel saabume ristmikule, kus pats keerab bussipeatusesse ja näitab – Narvik jääb sinna, meie läheme nüüd teisele poole. Tänan, ronin autost välja ja KOHESELT hakkab sadama padukat. Mis nali see nüüd on? Kas see on Norra viis mind tervitada ja annab aimu, milline minu ülejäänud aeg siin olema saab? Siiani oli vihm minust terve reisi jooksul kaarega mööda käinud. Kõik ööd ja päevad, mil vihma ennustas, möödusid kuivalt või siis viibisin ma sel hetkel toas, kui sadas. Võtsin Google Mapsi välja ja hakkasin uurima, et kaugel ma siis olen ja äkki saaks siit lausa bussiga Narvikusse. Ehee. Asun 7 km kaugusel linnast ning esimene buss tuleb kahe tunni pärast. Noh, kurat. Tuleb kõndima hakata, sest hääletamiseks pole kohta, aga esimene suu-uur probleem vaatab mulle otse silmaauku. TUNNEL. Mitte mingit jalakäijate teed, mitte mingit võimalust ringiga ülevalt, alt või kõrvalt minna. Ma pean minema läbi tunneli, et Narvikusse saada. Hakkan siis vaikselt ja vastumeelselt sammuma, esimesed viis minutit ka paduvihmas, mis õnneks varsti möödub, tee ääres lambad mind ammulisui vaatamas: “Kuhu see lammas omast arust jalgsi läheb?” Jep, ka ise mõtlesin enda kohta täpselt sama. Tunneli algusesse jõudes otsisin veel võimalusi, selle vältimiseks, kuid eramaa ja lambaaedikud ning kaljud võtsid selle võimaluse. Tunneli ääres oli küll kiitsuke ilma igasuguse piirdeta jalakäija tee, kuid ilmselgelt polnud see mõeldud jalutuskäiguks, vaid töölistele ligipääsuks. Õnneks polnud liiklus väga tihe ja tunneli pikkus oli 350 meetrit – äkki jõuan ruttu läbi lipata? Palusin taaskord ei-tea-kellelt kaitset oma elule ja asusin marssima. Ma ei tea, kas te olete kunagi tunneli sees viibinud, aga seal on LÄRMAKAS. Iga auto kajab möödudes nagu rong ja samas suunas sõitvad autod tõmbavad korraliku tuule üles. Palvetasin, et igasugused rekkad ja bussid tunnelist sel hetkel tunnelist võimalikult kaugele jääksid ning välja jõudes istusin higisena metsa äärde maha ja ütlesin endale kõvasti: “Palun ära rohkem sellist asja enam tee!” Aga mis mul muud üle jäi? Hetk hiljem avastasin, et istun sipelgapesas. Norra, kas sa päriselt vihkad mind või? Hea algus küll.

Jätkasin oma ristirännakut suure ja kuulsa silla suunas, mis õnneks oli varustatud eraldi jalakäijate alaga. Sild ise on uus, värske ja võimas ning 1,5 km pikk. Sealt edasi aga oli veel kolm kilomeetrit vaja marssida, sest pühapäeval puudub igasugune bussiliiklus siin riigis. Kott oli raske ja surus õlgadele nii kõvasti, et pea hakkas valust taguma. Sillale jõudes aitas vaade vähemalt halvalt enesetundelt tähelepanu eemale viia. Fjordid, mäed, lõputud vaated ja selle kõige all sini-roheline meri. Jõllitasin seda vaatepilti, pilgutasin silmi ja pomisesin omaette: “Okei, Norra, kas see on normaalne või? Kas see on üldse legaaaaalne, et üks riik selline võib välja näha? Natuke üle ei pinguta selle asjaga või?” Proovisin pildistada ja filmida, aga nagu ikka, pildile ei jää ju kübetki selles maagiast. Lõputu silla lõpus õnnestus mul pingile jalad siruli visata, tossud pikalt saata ning varbaid ja õlgu puhata. Pistsin ühe kaneelisaia ja peotäie pähkleid nahka ning kaanisin vett. Natuke veel, viimane pingutus.

Pärast üleinimlikku matka prantsatasin lõpuks Peppe Pizza laua taha, ise köhahoost lämbumas, kamandasin teenindajat endale kohvi ja vett tooma. See pagana köha ausalt. Alati ilmumas kõige ebasobivamatel hetkedel, kõik ümberringi mind piidlemas. Asusin menüüd sirvima, sest olin mitu päeva pitsast unistanud. Pitsa hinnad jäid 18-25€ vahele. Maigutasin suud ja otsustasin hoopis 18€ taco-salati kasuks. Tobe rikas riik oma pikkade sildade, sipelgate, tunnelite ja kallite pitsadega. Piret küll lohutas mind, et Jüris oli pitsa sama hinnaga olnud. Noh, hea küll. Parem Narvikus kui Jüris ju. Salat õnneks oli massiivne, värske ja toitev.

Lõpuks oli kell saanud nii palju, et võisin oma majutuse suunas liikuma hakata. Majutus asus järjekordse kilomeetri kaugusel, ainult et selle imelise vaate järgi, mis piltide pealt paistis, teadsin, et mul on vaja see viimane pingutus teha ülesmäkke. Ja ülesmäkke ta ka oli, ilma halastamiseta, otse püstloodis! Üles jõudes tahtsin ma oma koti JA Norra põlema panna, kuigi kumbki neist minu hädades isiklikult süüdi ei olnud. Ainult mina ise. Olin just telefoni välja võtmas, et uurida, kuhu korteri võti peidetud on, kui mulle hüppas vastasmajast vastu energiline sportlik keskealine naine: “Tere! Kas sina oled öömajale tulemas? Väga tore, mina olen Kicki, Karin ütles, et sa tahaksid mõne kohaliku käest nõuandeid saada?” Jah, õigus. Korteri omanik Karin kirjutas, et kuna ta on väga aktiivne ja ekstravertne, siis ta on hea meelega nõus reisisellidega kohtuma. Kuna teda ennast pole aga linnas, siis lubas oma sõbralt Kickilt uurida, kas ta oleks nõus mind abistama. Leppisime kokku, et käin kõigepealt pesus, sean end sisse ja siis suhtleme WhatsAppis edasi. Tegelikult ei tahtnud ma sel hetkel muud, kui midagi külma juua ja õhtuks-hommikuks süüa varuda. Kohvilauale jäetud tutvustav leheke aga väitis, et kõik poed on pühapäeviti kinni. Palun, te teete nalja. Google väitis aga, et mõlemad lähedal asuvad supermarketid on kenasti avatud. Kasisin end puhtaks ja asusin esimese poe suunas teele. Parkimisplats oli tühi ja poe ees jõlkuvad kahtlased elemendid jälgisid mind ammulisui poe ukse suunas liikumas. Uksed jäid suletuks. Kuradi Norra vol 394982. Võtsin suuna üle tee järgmisesse poodi, mis supermarketi nime ei vääri. Kitsas kaupluses oli kõiki asju üks ja valik kesine. Ladusin suvalise äranägemise järgi mingid esemed sülle ja trampisin mäest üles korterisse tagasi. Siit ma enam ei lahku.

Hiljem tuli Kicki jälle külla, tõmbasin Google Mapsi ja märkmiku välja ning käisime koos kogu Lofoteni läbi. Kuna minu kasutada oli viis päeva ja ööd saarestikul, sest pühapäeva hommikul plaanisin juba praamiga Bodø poole teel olla, tuli teha paar säravamat valikut, et lihtsalt esimene maitse suhu saada. Uurisin ka, kus Narvikus ujuda saaks ning kust busspileteid ostetakse. Kicki õnneks ise harrastab maist augustini ujumist ja oskas seega ka sobivat rannalõiku soovitada, kuid enamik kohalikke vett ei puutu. Minu rõõmuks on Norra pangakaardi maa ja sularaha pole mõtet bussijuhtidele pakkuma minna.

Ega minu kaks päeva Narvikus ei olegi otseselt suuremat kirjeldamist väärt – see linn ajas mind samas vaimus suuremas või väiksemas osas närvi. Algne plaan minna mäkke ronima ja suusaliftiga sõitma jäid nii hinna, ilma kui minu enesetunde taha. Hääletades sain tegelikult teada, et Narviku arhitektuur on sedavõrd igav ja mannetu, kuna linn pommitati Teise maailmasõja ajal maatasa. Pean tunnistama, et mulle tuli üldse üllatusena, et Norra sõjas osales… Selles osas on kohalikud mind nüüdseks juba põhjalikult harinud. Väga põnev personaalne ajaloo hariduse omandamine on toimunud. Üks asi, millega ma aga pikalt jändasin selles linnas, oli termoteki otsimine. Võrkkiiges veedetud külma öö järgselt sain palju soovitusi, millest enamik minu reisi iseloomu arvestades olid üsna kasutud, kuid ainuke asjalik mõte oli termoteki hankimine. Tundus lihtne ja odav ülesanne. Eestis. Mitte Norras. Apteegis vaadati mind suurte silmadega, et nemad kohe kindlasti midagi sellist ei müü, äkki spordipoed teavad. Kokku käisin läbi kolm spordipoodi ja kaks apteeki. Tutkit. Terve riik on pühendatud matkamisele, aga termoteki leidmine, näe, on ilmvõimatu.

Pärast kahte päeva sooja sööki, pesupesemist, Wifit ja raamatu lugemist (leidsin riiulit niiiii põneva raamatu, “The Help“) olin valmis Lofotenile edasi liikuma. Aa, ja muide, kui kedagi on senini köitnud Kiruna kaevanduslinna lugu, siis Netflixis on saadaval selle ainetel tehtud ülidramaatiline põnevik nimega The Abyss (2023). Mulle meeldis, võib-olla selle pärast, et ma just käisin seal ja nii äge oli neid samu tänavaid näha; võib-olla selle pärast, et peaosatäitja oli väga badass naine, mida juhtub harva. Üksi vaadates hakkas mul küll hirmus ja kõhe, sest Kiruna müstiline ja sünge energia tuli isegi läbi ekraani taas minuni. Igatahes kui keegi vaatab, andke tagasisidet, kuidas teile meeldis.

Varsti-kohe juba Lofotenis,

Kärt