Turistielu Lillehammeris ja kuidas ma lõpuks norrakaga deidil käisin

27. juuni on see päev, mil ma kirjutan Tinderile, et nende äpi algortimil peab midagi viga olema, sest mul ei ole kahe nädala jooksul mitte ühtegi match’i tulnud. Ja ilmselget ei saa asi minus olla! Tegin natuke taustatööd ja tuleb välja, et probleem ei ole ainult minul (ja miljonil India mehel, nagu Piret pidas vajalikuks mainida). Ega ma ülemäära palju ei lootnud ja olin valmis nende rakendusele juba väga kehva hinnangu andma, kui järsku – kae imet – südameid sajab nagu sügisel vihma. Tasus ikka vigiseda. 

Edu tähistamiseks tõmban trenniriided selga ja lähen teen ühe 30minutise silkamise ära, enne kui temperatuur väljakannatamatuks muutub. Ega ma oma teekonda eriti ette ei planeeri, vaid võtan lihtsalt suuna alla jõe poole ja panen punuma. Jooksen üle Vingnesbrua jalakäijate silla ja tagasi ning suundun siis jõe äärsesse välijõusaali. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma pole tükk aega trenni teinud või on õues lihtsalt nii palav, aga mul on tunne, et ma viskan nende üldse mitte nii raskete harjutuste peale varsti sussid püsti. Mulle tegelikult ei sobi ka hommikuti treenimine, seega võib-olla on asi selles. Kuidagi saab midagi igatahes tehtud ja longin tagasi hostelisse, kus õnnestub lisaks enda küürimisele ka lõpuks oma riided puhtaks pesta. Topime Editiga ühiselt riided masinasse, seejärel kuivatisse ja asume ajatäiteks plaani kokku panema. Kuna Edit praktiliselt lonkab, siis pikka matka ette ei võta ning otsustame olümpiaküla kasuks, kus saab suusaliftiga mäe otsa sõita ja suusahüppetorni imetleda. Mina loen ka välja, et kohapeal on võimalik proovida bobisõitu, kuid selleks tuleb leida kelgu kohta 2-3 inimest ning hind on sellel üüratu. Kuna olen raftinguga oma eelarve juba lõhki sõitnud ja adrenaliini koguse kätte saanud, loobun ägedast võimalusest, Editi silmad aga põlevad peas. Tõmbame kleidid selga ja asume vantsima. Hommikujooksu vaated

Teekond viib, nagu te juba võite arvata, ülesmäkke. Kahekesi on aga rühkida ja higistada oluliselt kergem, sest saab laterdada ja tähelepanu mujale viia. Jalutuskäik ise on ca 20 minutit pikk ning olümpia mäe alla jõudes kasutame kohe võimalust, et meid kaks on ja kukume üksteist pildistama. Muidu on koguaeg ainult ühed mägivaated ja selfie’d… Maksame oma 10€ suusalifti eest ära ning ootame, kuni ma oma jäätisega ühele poole saan. Edit uurib samal ajal bobisõidu kohta, kuid kahjuks selgub, et see asub hoopis kusagil mitukümmend kilomeetrit eemal… Peame siis liftilõbustusega leppima. Sätime ennast elevalt paika ja ootame, et liikuv iste meid ikka pehmelt enda peale võtaks. Mina palvetan, et suudaksime piirde ette tõmmata enne, kui lift meiega üles kimama hakkab. Saame üleminekuga suurepäraselt hakkama ning kõlgutame kihistades tühjuse kohal jalgu. Suusahüppetorn on igavene pirakas ja selle kõrvalt üles sõites tekib ikka päris suur austus nende hullude ees, kes sellest kahe pilpa peal seistes alla kimavad. Mind kõditab natuke kõhust uus sõber kõrgusekartus. Huvitav, et siis 30aastaselt hakkab inimene järsku kõrgust kartma või? Varem ma pelgasin lihtsalt ebakindlaid kõrguseid (nt redelilt katusele või puu otsas ronimine), aga muud kohad olid mureta. Nüüd läheb aga kõrguses pea imelikuks, pilt käib natuke ringi, aga mitte nii, nagu pearingluse puhul, vaid rohkem nagu sisse-välja zoomides. Igatahes mitte üks teps mulle see tunne ei meeldi. Samuti on mul hirm haiget saada, mis igasuguse allakukkumisohu korral aktiveerub. Õnneks on põnevus ja adrenaliin aga mulle meelt mööda ning ühtlasi on mul päris hea oskus end hirmudest välja rääkida – saad hakkama, ei ole midagi, saa üle, ole üle. Noh, ja enam-vähem olen ka. Avavees töötab see taktika natuke kehvemini, aga paanikasse minemist olen suutnud siiski ennetada.

Üleval mäe otsas ei ole kahjuks midagi põnevat teha, vaade on muidugi ilus ja tore, aga kaua sa seda ikka vaatad. Otsustame ka alla sõita liftiga, elevust ikka täie raha eest. Hakkame olümpiakülast tagasi kõndima, kui järsku märkame tee ääres väikest rada puude vahelt minemas. Mingit silti ega viita ei ole, aga tundub, et midagi seal kohiseb. Astume mõnikümmend meetrit rada mööda edasi, kuni järsku jõuame imeilusa jõekese äärde, mis voolab väikeste koskedena alla linna poole. Täiesti suvaliselt, keset linna, ilma mingisugusegi märgistuseta! Võtame jalatsid ära ja sipsime ettevaatlikult paljajalu läbi vee, ise rõõmsalt kihistades. Nii vaikne, nii metsik, nii ilus. Teisel pool jõekest tundub olevat midagi linnametsa sarnast. Nagu oleks park, aga tegelikult on sügav kuusemets! Kõnnime veidi allavoolu, kuni jõuame täiesti vapustava vaatepildini – kahe astanguga juga kohisemas ja pahisemas ning mitte ühtegi inimest läheduses. Tipime suu ammuli ringi, kastame nägu ja juukseid kuumuse eest külma veega ning üritame mitte surnuks kukkuda, sest pinnas on ülilibe. Joome mõnusat külma vett, täidame pudeleid ja imetleme seda vapustavat loodust. Loomulikult teeme ka tuhat pildiseeriat, sest halloo! Sellist idülli ei saa ju ometi mitte jäädvustamata jätta – eriti, kui sul on ihufotograaf omast käest võtta. Pärast mõningast mõnulemist jätame kosega hüvasti ja jätkame teed allajõge, kuni jõuame linna keskele välja. Viskame end voodisse pikali ja puhkame jalgu. Minul on vahepeal õnnestunud endale Tinderis kohting saada samaks õhtuks. Ei ole küll päris selline viiking, keda ma olen otsinud, aga noh, pikk ja blond norra mees, kes väidetavalt on ka hiljuti töölt ära tulnud ja soovib Kanadasse reisima minna. Vähemalt on üks teema, millest rääkida, ja saab Norra nimekirjast maha kriipsutada.

Sätin end seitsme paiku õhtul valmis, lehvitan Editile, kes püüab voodis oma edasisi plaane välja mõelda, ja lähen seisan jaama ette. Järjekordne boonus rongijaama kohal elamisel – deit sõidab ise bussiga ukse ette kohale. Sealt ta tulebki, pikk ja blond, heledas… ja otsmikul on plaaster? Tuleb välja, et noormees (kutsume teda Teoks) oli paar päeva tagasi kukkunud purjus peaga purskkaevu ja ka tema jalg on üsna marraskil. Teo välimus ja olemus ei taha kuidagi hästi kokku klappida – on küll üks paras mürakas meest, aga selline ujedake, häbelik, kohmetuv. See muidugi ei tohiks mulle üllatusena tulla, sest juba Bodøs hoiatas ju H mind, et ega need Norra mehed ise mingit initsatiivi ei näita ja naistele läheneda ei julge. Selge, selleks et asi väga piinlikuks ei kisuks, ei saa ma tagaistmel puhata, vaid pean ikka selle vestluse rooliratta enda kätte võtma. Tõmban siis oma parima ekstraverdi kombe selga ja asun aga laterdama. Noh, tundub, et taktika töötab, sest vaikselt hakkab ka Teo end mugavamalt tundma, rohkem rääkima ja avanema. Hakkab lausa tunnetestki rääkima, kujutate ette. Kõnnime piki jõge ja noormees tunnistab, et alles hiljuti on hakanud endalt küsima, mida tema tahab ja tunneb ning milline inimene ta on. Seda on tore kuulda iseenesest. Vahel ma ikka mõtlen, et on see elu naisena, mis ta on, aga ega mehena parem pole – koguaeg pead tegema nägu, et on hästi ja saad hakkama. Ei saa lihtsalt dramaatiliselt diivanile viskuda ja lahinal nutta. Seega püüan olla võimalikult innustav ja julgustav. Ühest küljest on sellel deidil olla mugav ja turvaline, teisest küljest tunnen, et umbes tunniga hakkab mul veidi igav. Kui alguses jagasime koos õhinal mõtteid sellest, kuidas tuleb elus teha otsuseid enda sisetunde järgi, jätta seljataha turvaline ja tuttav, elada…, siis mõne aja pärast märkan, et noormees hakkab mulle tagasi kordama minu enda mõtteid. Väga head mõtted muidugi, aitäh, aga ta rõõmsalt kuulutab neid, nagu oleks vanajumal ise järsku teda valgustama hakanud. Noogutan juba vähem entusiastlikult kaasa ja püüan teema mujale viia. Ühel hetkel pakub Teo, et võiksime kuskile istuma minna. Hea mõte! Üks külm õlu selle kleepeka ilma juures kulub marjaks. Jalutame läbi kesklinna ja istume ühe restorani moodi kõrtsu ette maha. Teo vabandab end korraks tualetti, kuid uurib veel ukselt, mis ma joogiks soovin. Palun endale ühe hea IPA tuua, samal ajal mõtiskledes, et järgmine ring on vist siis minu kulul. Kuna ma Norras kordagi väljas pole käinud, siis kultuuri ju ei tunne. Olen valmis selleks, et oma arve maksan ise, aga samas mõnes riigis on popp osta jooke kordamööda. Olen avatud mõlemale väljavaatele ning kalkuleerin jooksvalt, kui palju raha ma soovin sellele õhtule kulutada. Teenindaja saabub higistavate klaaside ja menüüdega. Võtan sõõmu mõnusat külma õlut ja lasen tõenäoliselt kuuldavale ühe pika eestlasliku “aehhhhi”. Silmitsen menüüd ja noh, hinnad ja road on ikka nagu restoranis. Otsustan lõhe tartari kasuks ja uurin teenindajalt mesihäälega, et kas ma ühe portsu friikartuleid võiksin ka saada, kuigi neid menüüs eraldi ei leidu. Lubatakse korraldada.

Räägime ühel ja teisel teemal, võtame veel ühe õlleringi, aga ma ei saa öelda, et jutt just ladusalt veereks. Teemade vahele tekivad imelikud pikad pausid ja puurin noormeest küll ühe, küll teise nurga alt, saamata aru, kas ta on mulle atraktiivne või mitte. Tegelikult ma ju tean vastust sellele küsimusele – kuna mulle sai kandev roll selle kohtingu ülalhoidmisel, siis olen ma kogu oma energia selle peale kulutanud ja proportsionaalselt kaob ka minu huvi sellisel juhul kaaslase vastu. Ühel hetkel tellib Teo arve ja maksab. Teen küll poolpehme ürituse pakkuda pooleks maksmist, kuid see lükatakse kindlameelselt tagasi. Nii et soorollid ei ole ikkagi päris varjusurmas siin riigis? Seejärel küsib noormees, kas ma sooviksin (ja kuidagi jätab mu aju tähele panemata mida ja kuhu pakutakse) veel mõne õlle teha. Tunnistan, et kaks õlut on minu jaoks täitsa optimaalne, enne kui ma purjakile jään (okei, tegelt juba natuke olen). Seejärel uurib noormees, et äkki siis sooviksin teed või midagi. Saan aru, et midagi on mul nüüd võrrandist puudu – oota, mida ta küsib? Seejärel Teo veeretab üle huulte: “Noh, ma mõtlesin, et äkki sa tahaksid minu poole kallistama minna.” – “Kallistama? Mismõttes kallistama?” – “Noh…tead küll.” Ja sellel hetkel ma tean küll, tean, et ma kohe kindlasti ei taha. Tänan viisakalt pakkumise eest ja keeldun. Siis istume piinlikult ja vahime erinevas suunas tänaval mööduvaid inimesi, kuni teen ettepaneku, et ta võib mind nüüd hostelisse tagasi jalutada. Kõnnime vaikuses ning ühel hetkel vabandan, et olukorra imelikuks tegin ja et mul lihtsalt ei olnud sellist tunnet. Teo on muidugi viisakas noormees ja ütleb, et täiesti mõistab, aga ta oleks kahetsenud, kui ei oleks küsinud. Teeme mingi imeliku poolkallistuse ja jooksen kergendunult trepist üles tuppa. Toas on vaikne ja pime, kuid Edit on veel üleval. Hiilin tema juurde ja teen talle deidist kiirkokkuvõtte, proovides oma itsitamisega mitte teisi prouasid üles ajada. Edit ise on vahepeal otsutanud oma palverännaku lõpetada ja järgmisel päeval hoopis rongiga Trondheimi ära sõita. Kuna oodata on mitut päeva paduvihma, siis tundus see talle ainuõige valikuna. Heidan voodisse pikali ja lappan natuke aju mahajahutamiseks Instagrami. Teo saadab veel vabandava sõnumi ja mina saadan vastu kinnituse, et kõik ok ja ärgu nüüd liialt selle peale mõelgu. Instagramis aga avastan, et üks Hitchri loojatest on täna Trondheimist Lillehammerisse hääletanud. Hitchr on nimelt loomisjärgus äpp hääletajatele, et luua ühtsem kogukond ja muuta hääletamine turvalisemaks nii reisisellidele kui autojuhtidele. Saadan kiire ja lühikese sõnumi, et tulin just ise ka paar päeva tagasi mööda sama trajektoori häälega ja sain lausa öömajale. Ei lähe sekunditki mööda, kui tuleb vastus, ning selgub, et nagu mina, suundub ka noormees homme Oslosse, ainult et mul on plaan teekond siiski kiirelt ja mugavalt rongiga läbida, mis väljub ju maja eest. Pilet on küll veel ostmata ja 50€ hind nöörib veidi kõri. Inglane asub mind kiirelt veenma, et me peaks ikka homme koos hääletama Oslosse. Tunnen, kuidas laiskusekont mu kõhus üldse ei viitsi homme seigelda ja ehku peale loota, et keegi kaks hääletajat peale võtab. Eriti, kui lubab vihma. Tahaks lihtsalt mugavalt rongis kerra tõmmata ja kindlal kellaajal kindlasse kohta kohale jõuda. Mees on aga järelandmatu, rõhudes seiklusele, ja nii ma siis lõpuks annan alla. Ah, hea küll, lähme siis häälega, elame natuke jälle… Enne magama minekut küsib veel mees: “Ega sa juhuslikult Stasjon Hostelis ei ööbi?” – “Ee, ööbin küll jah.” – “Noh, siis kohtume hommikusöögilauas!”

Ausalt, kas reisimine saaks minna enam veidramaks? (jah, saab)

Tinderi-Kärt