Printsessipõli jätkub – kanuusõit ja kalapüügiseiklused

Oma teisel hommikul metsamajas ärkan uimasena sügavat unest, mida võib pakkuda ainult hämar tuba ja voodis magamine. Komberdan üleskorrusele kööki, kus perepoeg juba mõnda aega on ringi toimetanud. Ka H on üleval, kuid L magab veel õndsaund. Eelmisel õhtul oli juttu, et hiljemalt kell 10 peaks lahkuma, et kanuuga sõita, sest 12 paiku pidi perepoeg juba sõpradega kohtuma järgmises metsamajas, et veeta nädalavahetus õlut juues ja kala püüdes. Ühel hetkel on kellaaeg aga juba kriitiliselt hiline, kui ütlen LH-le, et mina olen igatahes valmis. H vaatab meid üllatunult: “Ah lähetegi kahekesi?” Nojah, L-i ärkamist ei ole mahti enam oodata.

Ronin noormehe autosse, mis on praktiliselt otsast lõpuni mingit kola ja pahna täis – seljakott, kanuu- ja kalastusvahendid, tühjad ja pooltühjad limonaadipudelid jne. Küsin poolnaljaga, et kas ta elab oma autos või. “Ei, ma olen lihtsalt lohakas (ingl k messy).” Kui lohakas, siis lohakas. Alustame sõitu, kanuu katusel, jõe suunas. Tee peal noormees uurib, et kas ma autoga oskan sõita. Noh, ikka oskan. Tuleb välja, et kuna sõbrad tulevad talle pärast kanuutamist järele, tuleb mul, ikka kanuu katusel, metsamajja üksi tagasi sõita. Ehee. Blondiin roolis, auto… ?