Printsessipõli jätkub – kanuusõit ja kalapüügiseiklused

Oma teisel hommikul metsamajas ärkan uimasena sügavat unest, mida võib pakkuda ainult hämar tuba ja voodis magamine. Komberdan üleskorrusele kööki, kus perepoeg juba mõnda aega on ringi toimetanud. Ka H on üleval, kuid L magab veel õndsaund. Eelmisel õhtul oli juttu, et hiljemalt kell 10 peaks lahkuma, et kanuuga sõita, sest 12 paiku pidi perepoeg juba sõpradega kohtuma järgmises metsamajas, et veeta nädalavahetus õlut juues ja kala püüdes. Ühel hetkel on kellaaeg aga juba kriitiliselt hiline, kui ütlen LH-le, et mina olen igatahes valmis. H vaatab meid üllatunult: “Ah lähetegi kahekesi?” Nojah, L-i ärkamist ei ole mahti enam oodata.

Ronin noormehe autosse, mis on praktiliselt otsast lõpuni mingit kola ja pahna täis – seljakott, kanuu- ja kalastusvahendid, tühjad ja pooltühjad limonaadipudelid jne. Küsin poolnaljaga, et kas ta elab oma autos või. “Ei, ma olen lihtsalt lohakas (ingl k messy).” Kui lohakas, siis lohakas. Alustame sõitu, kanuu katusel, jõe suunas. Tee peal noormees uurib, et kas ma autoga oskan sõita. Noh, ikka oskan. Tuleb välja, et kuna sõbrad tulevad talle pärast kanuutamist järele, tuleb mul, ikka kanuu katusel, metsamajja üksi tagasi sõita. Ehee. Blondiin roolis, auto… ?

Tõstame jõe ääres kanuu maha ning hakkame ritvasid kokku panema. Natuke on selline printsessi tunne, sest kuna kõik on mulle natuke võõras, pean ma suures osas käed rippu laskma ja ütlema: “Ei oska!” Eriti, mis puudutab elusate ussikeste konksu otsa pussitamist. Lõpuks istume kanuusse ja asume liikuma. Mina ees, tema taga. Kui autos oli LH veidi kidakeelne ja kohmitsev, siis nüüd, kui tema poole seljaga olen, on ta oluliselt jutukam ja julgem. Ega ma olen vastamisi istudes üsna intensiivne ja hirmutav! Räägime elust, tööst, reisimisest. Õnged viskame pika tamiiliga vette ja need jäävad meie taha triivima. Täitsa idülliline on olla, kuni ühel hetkel möödub meist mootorpaat. Mina ei oska sellest midagi mõelda, aga LH muutub ettevaatlikuks ning seda põhjusega – paat sõidab tuimalt üle meie mitmekümne meetri pikkuselt hõljuvate tamiilide. Minu oma pääseb puhtalt, kuid LH tamiil hakkab järsku tuliselt maha kerima. Tamiil on paadi mootoris kinni! Näen korraks kogu olukorda aegluubis ning juba kujutlen, kuidas ühel hetkel tamiil lõppeb ja meie koos paadiga kummuli käime või LH õnge käest viskab. Noormes tõmbab aga kiirelt eikusagilt välja noa ja naksab tamiili katki. Uuhhhh. Süda peksab sees ja imestan, kui kiiresti mõni inimene suudab ohuolukorras reageerida. Ainus reaktsioon, milleks mina suuteline olen, on tardumine.

Edasi olen ma ikka täitsa printsessike, sest LH jäi ju konksust ja söödast ilma. Nüüd tema aerutab üksi ja mina lihtsalt istun, õng põlvede vahel. Teeme korraks väikse pausi mini-fjordil ja sirutame jalgu. LH tunnistab, et minu reis mõjub väga inspireerivalt. Tema ise on talvel nädal aega üksi kanuumatkal veetnud, mis jällegi minu jaoks on muljetavaldav. Kanuu on minu üllatuseks kokkupakitav ja käib seljakotti, seega on võimalik seda üsna lihtsasti vahepeal mööda maismaad endaga kaasas kanda. Kahjuks on aeg halastamatu ja peamegi juba tagasi auto poole liikuma, seekord ilma kalata. Kinnitame kanuu katusele ja LH ulatab mulle autovõtmed: “Auto on täna-homme sinu, mul seda vaja ei ole, seega kasuta enda hea äranägemise järgi. Võid jätta kas linna või metsamaja juurde, võti jäta esirehvile.” Vaatan üllatusega autot, siis võtit, kanuud katusel, siis LH-d ja küsin igaks juhuks, kas auto on ikka automaatkäigukastiga (on). Kasutan siis sülle kukkunud vabadust poodi kohvikoore järgi sõitmiseks, sest lähim pood asub 10+ km kaugusel. Jätan LH kivile istuma ja lehvitan läbi autoakna, tema viimased sõnad on: “Head lõbutsemist, ole ainult kurvides igaks juhuks ettevaatlik!” Ole ainult kurvides igaks juhuks ettevaatlik? Mis see tähendab? Kas nagu… “võta natuke hoogu maha” või “suure tõenäousega lendab kanuu katuselt” ettevaatlik? Mina kohusetundliku ja ettevaatliku inimesena sõidan kurvilisel maanteel suures osas 40-60 km/h, autorodu minu taga, keegi tuututada ega möödasõitu teha ei julge ning igaks juhuks hoidavad ka korralikku pikidistantsi. Järsku avastan, et ma vist pean nüüd üle Saltstraumeni kõrge kitsa silla sõitma. Tõmban korraks auto teeäärde ja hindan olukorda. Kui suur on tõenäosus, et auto tuulega uppi lendab? Hea küll, lendab, siis lendab. Õnneks on sillal üsna tuulevaikne ja ülesõit ohutu. Tunnen ennast väga bossbeibena kohaliku Coopi ette pöörates, kanuu katusel autot parkides ning siis shortside, nabapluusi, plätude ja nokakaga, blondid juuksed tuules lehvimas, poodi marsin. Tagasi sõites olen juba julgem roolikeeraja ja mõtlen, et mulle see Norra metsamaaka elu ikka sobiks hästi. Kanuud, paadid, kalapüük.

Õhtul jätkame H-ga oma landiloopimist, kuid pärast järjekordse sööda merele annetamist vihastan – lähme paadiga kuskile, kus on sügavam vesi! Õnneks tõi LH meile eile mitu komplekti uusi lante, seega pakime L-i ja koera paati ning seiklus võib alata. Mina koeraga ninas, H keskel ja L kaptenina mootori juures. Ilm on imeilus, päike paistab, fjordid mööduvad lennukiirusel. Sätime end ühte ja teise kohta ning asume vaikselt kerima. L tüdineb üsna kiirelt ja kui kala esimese 10 minutiga ei näkka, tahab ta asukohta vahetada: “Kui kala ei ole, siis ei ole!” Naiste kangusest aga tema jõud üle ei käi, sest meie tahame lihtsalt vaikuses istuda ja nautida meditatiivset loobin-kerin mängu. Õnneks L teab väga hästi, mida happy wife, happy life tähendab, seega üldiselt ta H-ga vaidlema ei kipu, turtsatab korraks ja rehmab käega. Tülitsemist siin majas ei kohta, kui siis ainult vaidlemist. Lõpuks oleme valmis asukohta vahetame, sõidame silla alla ja – hops! – minu tamiil on pingul. Kerin, kerin, kerin ja ongi tursk käes! Juhuu, minu esimene kala! Õnnelik oma saagi üle, jätkan harastlikult loopimist, kuid teist korda õnn mind enam ei taba. Kui paar tundi on möödunud, hakkan väsima ja tüdinema, külm hakkab ja kõht on ka tühi. H on aga järjekindel, et ka tema peab kala saama ja just sealt, kust ta kaks kala juba on välja tõmmanud eelmistel päevadel. Sõidame tagasi tema “kõhutunde kohta” ning kuigi ma eile veel arvasin, et tegemist on kokkusattumusega, teeb H hoolika viske… ja tursk on õnge otsas! Jõuame L-iga järeldusele, et kalaparv on otsustanud järelandmatule H-le iga päev ühe endi seast ohverdada, et ta neid rahule jätaks. Tänane õhtusöök on kala per nägu – L ei pea tursast lugu. Väidetavalt süüakse turska ainult r-tähte sisaldavatel kuudel ja ükski norrakas ei puutu kala praegusel suvisel ajal. Meie aga ei lase ennast kohalikest veidrustest häirida ja vitsutame valget kala terviseks.

Järgmisel hommikul ärkan kinnise tatise nina ja paistes mandlitega. No mida kuradit? Alles sain oma kaks nädalat kestnud köhast lahti, kui juba olen uuesti haige või? Saan aru, et eile sai paadi peale tuule käes külmetada, aga meil on ju suvi – kuidas mu immuunsus nüüd nii nõrk on? Kahtlustan, et see on mu keha viis seedida suurt elumuutust – vana “tatt” vaja välja saada. Täna peaks olema metsamajas viimane päev, kui L järsku oma telefoniekraani põrnitsedes hüüatab: “Mida?! Oih.” Tuleb välja, et mees oli kogemata nädalavahetuse asemel suutnud maja broneerida reedest kolmapäevani. Vaatame kõik segaduses üksteisele otsa. Iseenesest oleks ju tore siin veel paar päeva mõnuleda, aga mina unistasin natuke juba Bodø linnaga tutvumisest, jõusaali ja kohvikute külastamisest. L peab ise esmaspäeval tööle minema ja ka H-l on linnas paar asjaajamist. “Kärt, mis sina arvad? Kas me peaksime siia jääma või linna tagasi minema?” Olen tegelikult kahevahel ja ei oskagi nagu seisukohta võtta. Lõpuks otsustatakse, et läheme kõik korraks esmaspäeva hommikul linna ja tuleme tööpäeva lõpus tagasi. Mina saan oma jõusaali ja kohvikukülastuse selle ajaga ilusti tehtud. Avaldan vaikselt tungivat soovi enda keha liigutada, sest kogu see logelemine ja puhkamine on mulle nii võõras, et mul on vaja mingit sorti pingutust, et end elusana tunda. Tean, et L ja H pole erilised matkajad, õigemini ei ole üldse matkajad – mõlemad on viimase aastaga korralikult kaalust juurde võtnud ja kinnitavad, et nad on vormist nii väljas, et ei jõua parklast kaugemalegi. H ei ole selle pooleteise aasta jooksul, mis ta Norras on elanud, kordagi matkamas käinud! Ma ei suuda oma kõrvu uskuda. See tähendab, et ta ei ole ju kordagi Norra vaateid näinud, milline raiskamine! Pressin ja punnin edasi, et leiame midagi kerget ja lihtsat, kuna näen L-i vastupanus juba mõrasid ilmnemas. Otsin ka ühe raja Alltrailsist üles ja presenteerin talle. Selle peale ärkab lõpuks norrakas temas ja asub meile ise rada otsima. H õiendab minuga poolnaljaga: “Kurat, mul oli nii hea diivanikassi elu siin ja nüüd tuleb mingi Kärt ja rikub kõik ära!” Naeran oma kurjakuulutavat Coach-Kärdi naeru. Ei pääse minu liikumisentusiasmi küüsist keegi elusalt!

Õhul tuleb ka LH korraks läbi, kellega jagan oma kurja plaani paarike liikuma saada. LH ühineb rindega ning tutvustab isale äppi, kus saad punkte iga vallutatud mäekese eest. Sellest piisab, et H hasartlikult tossud jalga tõmbaks ja meid autosse kamandaks. Isegi koer, kes üle 100 meetri ei jaluta, võetakse kaasa! Õnneks on Kati nii pisike, et saame teda kõik vaheldumisi kanda. Pargime auto ja asume kõmpima. Minul endal ei ole tegelikult õrna aimugi, kui pikk või lühike matkarada olema saab, kuid pidavat olema LH sõnul kerge. L veel hoiatab mind, et nad on ikka väga vormist väljas ja H küsib, kas ta võib juba alla anda ja parklas oodata. Muigan, sest füsioterapeudina tunnen selles rollis end nagu sulavõis. Tehke, mis te teete, vinguge kui palju torust tuleb, liigume kasvõi teo tempos, aga edasi me liigume! Rada osutub üllatavalt keeruliseks, isegi minu võtab hingeldama, kuid proovin hoida tempot kõigile sobivalt rahulikuna . Meie kõigi üllatuseks lippab Katikene pärast pisikest puhkepausi edasi nagu noor hobune. H muigab, et ma olen just kolme tegelast suutnud panna läbima nende rekorddistantsi. Kui oleme ca pool tundi rada mööda mäkke tõusnud, usun, et tipp on juba käes, hüppan suure kivilahmaka otsa ja kiidan vaate heaks. H istub hingeldades maha ja tundub, et ta on jõudnud oma suutlikkuse piirini. Minu üllatuseks aga pressib L meid edasi: “Ei-ei, see ei ole veel tipp, natuke veel!” Ka H kinnitab, et suudab tegelikult rahulikus tempos liikumist  jätkata, kuid kavatseb vinguda rohkem, kui asi väärt on. Kiidan heaks – vingumine peab olema inimesele lubatud! See L-i “natuke veel” kestab aga kokku lõpuks edasi-tagasi 1 tund ja 20 minutit ning 200 tõusumeetrit. Ja me ei jõudnud isegi päris mäe tippu! Katike on küll vapper, kuid lõputõus on üle tema pisikeste jalgade võimete. Tippu jõudes tunnen tõelist eufooriat ja olen nii-nii uhke nende kolme üle! Viskan patsu ja õnnitlen neid eneseületuse eest ning lihtsalt nii tore on näha seda võidurõõmu nende nägudele. Me tegime selle ära!

Tagasiteel muigan, sest L on saavutusjärgse eufooria sõiduvees ja selgitab H-le, et nad peavad seda nüüd regulaarselt tegema hakkama, sest nad on ikka nii halvas vormis ja see läheb üha lihtsamaks, mida rohkem nad seda teevad. Ja et nad teevad seda rahulikult, omas tempos, üheskoos ja alustades kergematest radadest, kui see praegune väljakutsuv ronimine. Ma ei suuda oma kõrvu uskuda – näete, mida üheainsa sammu tegemine võib teha! Istume näljastena autosse ja sõidame tagasi majja, kell on tiksunud oluliselt hilisemaks, kui me planeerisime, ning voodisse saan alles südaöösel. Äratuskell on aga sätitud juba 5:30-ks, et kell 6 linna poole sõitma hakata.

Hommikul ärkan tõeliseslt kehva enesetundega. Nina on tatine, kurk tulivalus ja vähene uni väljendub ülekere kanguses. Topin ennast autosse ja loobun kohe igasugusest jõusaaliplaanist. Ravimeid ja tuttu! Keeran linnamajas ühe Theraflu sisse ja heidan pikali. Pärast pisukest und olen valmis “matkama” lähimasse apteeki ja sisse manustama kõike, mida mulle pakutakse. Minu üllatuseks pakub apteekripoiss kurgutablette lidokaiiniga, maitsesoovitusena maasikat. Nohuravist keeldun ja palun endale soolalahuse välja otsida, mis minu üllatuseks on sama pisikeses pudelis kui kõik muud nohuspreid. Kehitan õlgu ja asun lootusrikkalt keemiapommi lutsutama. Ja näe imet – pinnatuimestus töötab, nagu tellitult! Kurguvalust vabanen kiiruga, kuid tatti toodab mu keha, nagu homset poleks, ja pisikesest soolaspreist jagub mulle vist heal juhul kolmeks päevaks. Lõunaks tuleb L kodust läbi ning sööme “ühise perena” H küpsetatud lillkapsapõhjaga pitsat, mille järgselt kobin üleskorrusele mulle usaldatud tuppa tagasi ja veedan ülejäänud päeva tõsielusarjade uimas. Õhtul istume kõik koos tagasi autosse ja naaseme metsamaja. Ülejäänud õhtu lürbin ingverileotist sidruniga ja palun oma tervisele halastust.

Jätkuvalt tänulik oma printsessielu üle

Kärt