Printsessipõlve viimane vaatus – heitlused iseenda ja hiidlestaga

Teisipäeva hommik. Maja on vaikne, L on juba varahommikul lahkunud linna tööle. Ilm on pilvine, kuid siiani ei ole ikka veel tulnud seda “homme hakkab sadama” päeva. Ma natuke isegi tunnen vihmast puudust, sest päike on olnud nii kuum ja tatise pea tõttu ma pigem lihtsalt lamaksin. Astun üleskorrusele ja tundub, et H on samas vaimuseisundis, sest ta magab diivanil. Seda on teistelgi hommikutel juhtunud, sest Kati hakkab varahommikul haukuma, mille peale H tuleb üles diivanile pikutama.

Joon oma rutiinset sidrunivett ja söön jogurtit. Miski närib mind. Ma ei ole viimased nädalad kordagi oma töö peale mõelnud ja ausalt öeldes ma ei näe, et mul see isu ka lähiajal tagasi tuleks. Täpselt nagu aasta tagasi, kui läbipõlemisega haiguslehel olin. Ma tean, et mulle meeldib mu töö, kuid mõte selle tegemisest tekitab minus null entusiasmi. Mul oli plaan jätkata reisil FysioDoula Instagrami ja blogi postitamist, töödelda ja üleslaadida harjutusvideosid, teha kaugkonsultatsioone. Aga ma ei taha. Ma tahan teha ainult seda, mis on siin ja praegu – püüda kala, ronida mägedes, juua kohvikutes head kohvi ja kirjutada oma reisiblogi. Hääletada, tutvuda võõraste inimestega, jagada lugusid. Olla looduses, õppida tundma uusi riike. Siin ja praegu. See teeb mind kurvaks, sest ratsionaalne osa minust kardab kaotada kõike, mida ma siiani ehitanud olen, mille alla oma energiat pannud. Aga jällegi, mida ma kardan kaotada? Tööd, karjääri? Ma olen mõlemat korduvalt uuesti alustanud ja iga kord on läinud hästi. Ma ei saa kaotada oma töökogemust, teadmisi, empaatiat ja suhtlemisoskust. Need nüüd on. Ja kui viimane poolaasta mulle midagi õpetanud on, siis minna tuleb mul sinna, kuhu elu voolab kergelt. Kui on vaja liialt punnida, pressida ja läbi seina suruda, siis tuleb samm tagasi astuda ja oodata. Varsti ilmub uus lahendus, mida elu toetab rohkem ja kuhu ma hea meelega, rõõmuga oma energiat ja pingutusi suunan. Vaatan aknast välja tujukate pilvedega fjordide poole, hingan sügavalt sisse ja luban usaldada, alistuda. Vaatame siis, mis tuleb, kui ma teen seda, mis mu hinge toidab.

Otsustan minna jooksma, sest juuli alguses saabuv jooksuvõistlus on ähvardavalt lähedal ja mul on olnud oluliselt vähem võimalusi selleks valmistuda, kui ma oleks tahtnud. Tõmban jooksuriided selga, võtan Nike Run Club äpi lahti ja valin välja järgmise treeningu – lõigutrenn. Oeh. Tatise nina ja tõusudega kruusatee tundub tõeline maasikas. Peaksin vaheldumisi jooksma 80 sekundit kiiresti ja 80 sekundit kõndima. Kuna aga esimene jooks tuleb juba ülesmäkke, on mul kops koheselt koos ja ülejäänud trenn möödub 80 sekundit aeglaselt sörkides ja 80 sekundit hinge vaakudes. Kas mul on tõesti vormi nii kiiresti kadunud või on asi lihtsalt mägises maastikus? Seisma ei saa ka jääda, sest siis ründavad sääsed. Õnneks saab trenn tehtud ja rohkem selle peale mõtlema ei pea. Majja tagasi jõudes H ikka veel magab õndsas teadmatuses, et mind viimased 30 minutit majas ei olnud. Käin duši all ja asun e-maile lugema. Loomeinkubaatorist on saabunud kiri. Mu pulss kahekordistub, sest nüüd ma saan lõpuks teada, kas Beebiõpik saab trükieelseteks töödeks rahastuse või mitte. Avan kirja – ei saanud. Mu taotlust ei võetud isegi kaalumisele, sest ma ei saanud selleks piisavalt punkte. Vihastan, tõsiselt, nii et ma imestan, et suitsuandur tööle ei lähe. Mingid emotsioonid saavad kuskilt paisu tagant välja ja ma olen nii vihane, et võiks kellelegi kallale minna. Õnneks on need kellegi-d kõik minust mitmetuhande kilomeetri kaugusel. Kuradi mõttetu inkubaator. Mul on tunne, et ma olen nii palju energiat sinna alla pannud ja pingutanud ja nüüd see tundub nagu kõrvakiil lihtsalt. Pärast mõnekümneminutist vahutamist proovin aru saada, mis mind nii närvi ajab siis tegelikult. Jõuan tuumpõhjuseni üsna kiirelt – see toetus oleks olnud minu viimane lüli füsioteraapia ja FysioDoulaga, viimane tõuge raamatutrükiga praegu tegeleda. Nüüd ei ole mul enam midagi, mis mind selleks motiveeriks. Istun jõuetult ja saan aru, et mul ei ole kellegi peale vihane olla. Teist korda hommiku jooksul pean endale tunnistama – siis on lihtsalt nii. Usaldame, mis tuleb.

Järgmine päev, s.o kolmapäev on lõpuks meie päris viimane päev metsamajas. H oli eelmisel päeval rääkinud L-ile, et ta nägi mingit väga suurt kala, mis ta ära ehmatas – äkki oli halibut! Halibuti eestikeelne vaste on vist hiidlest. L naerab, sest ta on oma pika kalapüügikogemuse käigus ainult ühe korra halibuti suutnud kätte saada ja seda ka avamerel. H aga kinnitab, et me peame veel viimast korda minema kala püüdma, temal on selline “tunne”. Mis meil selle vastu saab olla! Sügavkülmas ootab meid täna õhtul vaalafilee – L oli neid poes näinud ja ostnud, sest kuidas ma siis niiviisi lahkun, et pole vaala söönud. Jällegi, mis mul selle vastu olla saab.

Pakime taaskord oma paaditäie kokku ja läheme tiirutama. Seisame ühes kohas, õnged sisse, vahetame asukohta, õnged sisse. Sel korral aga otsustame jääda kodulähedale, lihtsalt et saaks natukene sügavamal  kalastada, kus landid mererohu külge kinni ei jää. Minul ja H-l on tavalised õnged, L-il selline primitiivsem asjandus, kus tamiili tuleb käsipidi üles keerutada. Istume õndsas vaikuses, kui tunnen ridva küljes tõmmet. Kerin natuke, ootan. Vastupanu püsib. Ma ei saa päris hästi aru, kas ma olen mererohu küljes või mitte. Hakkan kiiremini kerima, kui tamiil tõmbub järsku tugevalt pingule ja mina lendan peaaegu sellele järele, võideldes tugeva vastupanuga. Samal hetkel hakkab L midagi karjuma ja minu tamiil muutub lõdvaks. Istun pettunult maha tagasi, sest arvan, et suutsime lihtsalt oma konksud üksteise külge haakida nagu kaks lolli. Kuid siis tõmban oma tamiili lõpuni üles ja mu lant on kadunud. L-i tamiil on aga jätkuvalt pingul. Ta vaatab meile punnis silmadega ehmunult otsa ja ütleb: “This is big. This is REALLY BIG!” Sel hetkel hakkab mul endal hirm tekkima, sest kui kogenud kalamees juba ehmunud on, siis on minul põhjust tõstiselt kartma hakata. Ta proovib tamiili aeglaselt ja tasapisi üles tõmmata, sest kala teeb sikutamise vahele pause. L aga tõmbab ju paljaste kätega ja tal ei ole ühtegi sobivat abivahendit suure kalaga toimetamiseks. Ühel hetkel ütleb L otsustavalt: “Guys, I think it’s a halibut. I really think it’s a halibut.” Vaatame H-ga hullunud pilgul teineteisele otsa. Päriselt?? Siin meie pisikeses paadis? Pärast pikka võitlust ja kala hingeelu tunnetamist, mis meenutab mulle väga Hemingway “Vanameest ja merd”, hakkab veepiiril üks suur pekslemine pihta. Issand, see on nagu väike haikala ju! Vaatan šokeeritult, kuidas suur kala peksleb, paat kiigub ja L üritab otsustada, mida kalaga küll peale hakata. Kardan reaalselt, et paat lendab uppi ja meie läheme siia halibuti-vette söödaks, kui L teeb kiire liigutuse, tõmbab kala paati ja tõmbab kõri lõhki. Jõllitame kõik üksitesele otsa ja hakkame täiesti kõrist naerma. ME PÜÜDSIME HALIBUTI KINNI, ME TÕESTI PÜÜDSIME! Mul ei lähe kunagi meelest L-i näoilme. Ma ei tea, kas te olete kunagi näinud täiskasvanud mehe näol seda väikse poisi pilku, kes on jõulukuuse alt oma esimese tuletõrjeauto saanud. See siiras, puhas rõõm, kus sa tead, et ta vaikib, sest tema sees on liiga palju emotsioone, et neid oleks võimalik sõnadesse panna.

Kohustuslikud kalamehepildid tehtud, veedab L ülejäänud õhtu kala puhastades ja fileerides. Õhtusöök tuleb rikkalik – vaalaliha, kaks turska ja halibuti põsed. Ülejäänu viiakse koju sügavkülma. Vaalaliha osutub üllataval kombel tumedaks lihaks, umbes nagu metssiga. Vaatan imestunult tihket taist steiki ja meenutan, et vaal pole ju kala, vaid imetaja. Metsloom, aga vees. Liha ongi kergelt maksase maitsega, natuke känguru moodi. Kuna sööki on kolme inimese kohta ilmselgelt liiga palju, ütleb L, et ülejäänu viskame minema, sest me ilmselgelt ei suuda nii paju kala ära süüa. Vaatame H-ga šokeeritult teineteisele otsa – mitte mingil juhul ei VISKA me lihtsalt toitu ära! Seda saab ju mitu päeva süüa, kalast suppi või karrit teha. L vaatab meid tülgastunult: “Misasja, alati saab uue kala püüda ju. Mina küll ei kavatse mitu korda ülessoojendatud toitu süüa. Ja turska ma ei söö üldse.” Kissitan silmi ja torkan: ” Kellelgi vist on heaoluühiskonnas liiga hea elu olnud. Eestis läheb kõik toit karpidesse ja jääkse süüakse mitu päeva.” Ma ei ole kindel, kas mu kommentaar on ehk liiga järsk, kuid ma ei talu üldse toidu raiskamist ja äraviskamist. Samuti ei salli ma seda, kui inimesed käituvad, nagu planeedi ressursid oleks lõputud. Pärast mind tulgu või veeuputus? Ei meeldi. Õnneks L ainult kehitab õlgu minu kriitika peale ja erilist vestlust sellest ei kujune. Küll aga on meil aeg ennast lõplikult autosse pakkida ja ka kogu prügi endaga kaasa võtta. Minule teadmata tähendab see tagaistmel pagasi otsa tõstetud lahtise kalaraipekoti kõrval istumist. Ma ei ole oma elus sellist lehka tundnud (okei, oma külmkapis olen küll, aga dramaatilise efekti huvides jääme selle juurde). Hais koos kurvilise sõiduga viivad mu seedimise viimasele piirile. Korraks kahtlustan, et äkki olen kalast toidumürgituse saanud, sest iiveldus ei jäta mind ka siis, kui prügikotid on juba eemaldatud, mina autost lahkunud ja toas lahtise akna ees pikutan. Võtan igaks juhuks sisse paar söetabletti, kuid õnneks möödub öö siiski ühes tükis.

Õhtul me väga koos enam aega viita ei jõua, sest minu rong väljub järgmisel hommikul juba enne kella kaheksat. Proovin kuidagi väljendada seda, KUI tänulik ma neile olen, et nad mind niiviisi hoidnud ja poputanud on, kuid sõnadest jääb puudu. Tänu tahab rinnus lõhkeda lihtsalt. H tõmbab mind korraks köögis kõrvale ja ütleb: “Tead, L tahtis sulle midagi kingiks osta, arvas, et kuivatatud kala võiks olla hea mõte, aga ma õnneks suutsin talle mõistuse pähe rääkida.” Naeran kõva häälega – esiteks mõtte peale, kuidas ma rongis kuivatatud kala järaksin, ning teiseks šokist, et nad mulle VEEL MIDAGI kinkida tahavad. Mina peaksin olema ju see, kes neile midagi tänutäheks kingib! “Nojah, aga siis ma mõtlesin, et kingime ikka midagi, mida sul vaja läheks. Ja siis ma tahtsingi sulle pakkuda, et kas sa sooviksid ühte Circle K termokruusi endale? See on täitsa uus ja sellega saab aasta lõpuni tasuta kohvi.” Võtan ilusa valge termose tänuga vastu. See on nii armas lihtsalt.

Hommikul kallistan neid mõlemat veel viimast korda kõvasti-kõvasti ja ütleme hüvastijätu asemel “peatse kohtumiseni”. Loomulikult kohtume veel uuesti, selles pole küsimustki. Ronin rongi ja asun vastu oma uutele seiklustele.

Viimast päeva veel printsess

Kärt