Lillehammer ja saksa palverändurid

26. juuni hommikul pakin taaskord oma koti kokku, panen selga viimased puhtad riided ning asun kõmpima bussipeatuse poole, kuhu on veidi üle kilomeetri minna. Tee viib mäest alla jõeni, üle silla ning seejärel mäest üles-üles kuni maanteeni. Norras lõpeb ikka iga jalutuskäik märja selja ja juuksepiiriga (põhjus, miks mul puhtad riided ka nii kiiresti otsa saavad). Bussipilet on vahelduseks normaalse hinnaga – veidi üle pooleteist tunni kestev sõit maksab u 10€. Nagu ikka läheb sõit kiiresti, sest vaated on ilusad, kuigi ühtegi sellist kohta enam ei märka, kuhu tahaks pidama jääda. On tunda, et Põhja-Norra on nüüdseks juba kaugele jäänud ja oleme jõudnud vähe malbemasse Lõuna-Norrasse. Maastik on küll dünaamilisem kui Eestis, kuid enam ei ole seda dramaatilist mägimaastikku. Jõgi saadab meid aga Lillehammerini välja. 

Lillehammeris on mul õnnestunud ööbimiseks väga hea diil sebida – kaks ööd Stasjon Hostelis 75€. Ma olen ausalt öeldes praeguseks kaotanud igasuguse taju, mis on normaalne hind laiemas pildis, aga iga kord, kui Norras maksab majutus alla 50€/öö, on minu jaoks nagu lotovõit. Mine või restorani. Stasjon Hostel, muide, nagu nimigi viitab, asub jaamahoones. Ei, mitte mingis endises renoveeritud jaamahoones, vaid päris raudteejaamas, kuhu kõik bussid ja rongid ukse alla kohale tulevad. Reisisellile on selline asukoht ikka täielik luksus. Jõuan nagu ikka linna kohale mitu tundi enne, kui majutusse sisse saab. Terve reisi olen mõelnud, et kas oleks võimalik palun kuidagi teha ka mõni selline majutusasutus, kuhu saaks sisse juba hommikul, näiteks kella 10st. Isegi 12 oleks juba ajavõit. Reisides tahad ju ikka hommikul liikuma saada ja päeva esimeses pooles uues kohas olla. Muidu on päev kuidagi nii hakitud. Aga vähemalt on võimalik oma pagas juba ette ära tuua, seega viskan oma koti jaama ära, pakin kaasa ainult pisikese seljakoti läpaka ja laadijatega ning pööran kõrvaltänavasse kohvikujahile. Tegelikult jaht ise on üsna sündmustevaene, sest kohvik on mul varem juba valmis otsitud – Brygg Kaffebar, mõnusa atmorfääriga koht, kus paar tundi blogi täiendada. Seejärel kõnnin väikse ringiga tagasi hostelisse ja proovin tuppa sisse saada. Just nimelt proovin, sest tegelikult on kell alles kaks, mitte kolm, aga meilivahetuses hosteliga oli mulle lubatud, et kui voodi on vaba ja tuba koristatud, siis saan ka varem sisse. Hosteli registratuur asub jaamahoone esimesel korrusel kohvik-restoranis, mis kuulub hosteli juurde ning kust on võimalik öömajalistel tasuta kohvi-teed käia lunimas. Õnneks on tuba vaba ja saangi end lahti pakkida, sest tegelikult olen eelmisest ööst veel täitsa väsinud.

Toas on minu üllatuseks kuus voodit, kuigi broneeringus on tuba neljale. Ah, neli või kuus, ega mul ju tegelikult vahet pole, parem ikka, kui võrkkiiges magada – oma voodi puhaste linadega on siiski prioriteet number üks. Hetkel tundub olevat hõivatud ainult üks vooditest, seega haaran endale kõige aknapoolsema alumise nari. Toal on oma privaatne vannituba, mis tundub olevat inva-WC, sest see on lihtsalt nii mõttetult suuuur. Haaran veel alt jaamast kioskist mõned snäkid, mis võiksid kokku moodustada midagi lõunasöögi laadset, ning tõmban kerra. Ärkan selle peale, et ühel hetkel saabub tuppa järgmine toakaaslane – aktsendi järgi saksa proua, pikk ja peenike, halli poisipeaga. Uurib, et kas mina olen ka “kõndimas”. Kortsutan kulmu – kas mingi linnatuur on käimas või? Vastan eitavalt ja sinnapaika see vestlus jääb. Otsustan ilusat ilma ära kasutada ja proovin kaardilt leida mõne koha, kust oleks võimalik jõkke ujuma minna. Leian isegi mingi ribakese u 15-minutise jalutuskäigu kauguselt, mis kannab linnaranna nime. Pakin koti kokku ja asun kõmpima. Lillehammer on järjekordne linn, mis asub mäenõlval, ja sellised linnad ajavad mind natuke närvi. Sa tead, kuhu sul on vaja minna, sa isegi näed seda kohta. Aga kuidas sinna saada, ei tea. Võib ju hakata loogika järgi sinna poole minema, aga lõpetad hoopis suure ringiga ei tea kus. Nii siis ei saa lihtsalt rahulikult uitada, vaid peab koguaeg kaarti kontrollima. Muidu võiks ju niisama ekselda ka, aga vale pööre võib tähendada palava päikse käes ilma igasuguse varjuta mööda asfalti rühkimist, mis eriline nauding ei ole. Jõuan õnneks suuremate möödapanekuteta jõe äärde, kus tõesti on midagi liivaranna moodi, isegi väike parveke on vees, millelt vettehüppeid teha. Aga rannaliival on vaid viis-kuus seltskonda ja vees pole praktiliselt kedagi peale kahe lapse, kes põlvini vees jalalt jalale tammuvad. See riik ei saa ikka üldse ranna mõistest ja väärtusest aru.

Pakin siis ennast lahti ja võtan sirge sammu vee poole. Jõgi ise pole kahjuks enam see, mis paarsada kilomeetrit põhjapool, rohkem selline pruunikas läbipaistmatu imelikult lõhnav Emajõgi. Aga temperatuur on midagi 18-19 kraadi kanti, seega hea ja jahutav. Hüppan vette ja ujun parvele ning sätin end ümbrust nautima. Hetk hiljem parveke jõnksatab ning minu järel ronib parvele üks noormees. Huvitav. Mõtlen, et kas tuli juttu tegema või sai lihtsalt innustust minu üleinimlikust saavutusest Norras ujuda. Aga ei, noormees sätib end minu taha istuma, tõmbab kuskilt välja telefoni ja asub seda hoopis põrnitsema. Istun natuke aega vaikuses koos telefoni näppiva noormehega, kuni olukorra koomika muutub mulle talumatuks, sööstan pea ees vette ja ujun tagasi kaldale. Pikutan veidi liival ning tunnen sel hetkel kohe eriti puudust raamatust. Nii väga tahaks midagi lugeda, eriti aga seda Narvikus pooleli jäänud “The Help’i”. Hellitan lootust, et ehk on hostelis raamatunurk, kuhu reisisellid vahetuseks oma läbiloetud raamatuid jätavad. Varsti hakkab aga tühi kõht endast märku andma ja on aeg mõni toidupood rajalt maha võtta. Nii tore, et kaks päeva saab nüüd jälle endale ise süüa teha! Möödun vahepeal ka välijõusaalist ning võtan plaani siin homme üks jõutreening maha pidada. Poes käidud, rühin keel paelaga kaelas mäest üles tagasi hostelisse. Köögis on juba kari saksa pensionäre ees, kes nagu ikka keedavad võimalikult odavat ja mannetut toitu endale kokku. Üritan nende vahel laveerides ka kuidagi oma pasta keedetud ja vorstid praetud saada. Ma oleks küll kana tahtnud, aga noh, eelarve ütles, et täna sööme allahinnatud chorizo’sid. Salat juurde, pestoga kõik kokku ja voila, milline pidusöök! Sätin ennast oma natuke liiga suure portsuga pika tühja laua taha, eemale sakslastest, kui minu kõrval võtab keegi istet ja lausub “Hi!” Tõstan pilgu ja mulle vaatab vastu umbes minuvanune naeratav blond neiu. Aktsendi järgi ütleks, et sakslane, aga seda meeldivamat tõugu. Naeratan vastu ja asun uuesti oma söögi kallale, kui mulle meenub, et ma just viimases blogipostituses kurtsin, et pole oma reisimise käigus ühegi teise seljakotiränduriga (peale Rootsi Niklase) tutvust teinud. Kuna neiu tundub olevat hoiakuga “tulin, et jääda”, neelan alla oma eestlastliku soovi lihtsalt rahus süüa ning löön lahti selle karbi oma ajus, mis on avatud uutele inimestele. Ja nii tore, et ma seda teen, sest ma arvan, et mu õhtusöök venib umbes kahe tunni pikkuseks. Edit on täpselt selline inimene, kellega on hästi lihtne suhelda ja saab kiiresti omaks. Meeldiv, soe ja armas, aga otsekohene ja oma arvamusega – ehk siis ääretult sümpaatne.

Editiga rääkides saan ka aru, miks see vanem naisterahvas minult enne toas küsis, kas ma olen ka “jalutamas”. Tuleb välja, et Oslost Trondheimi kulgeb 640 km pikkune St Olavi palverännak, mistõttu Stasjon Hostel on nende jaoks väga poopulaarne peatuspaik. Edit on selleks hetkeks teel olnud kaks nädalat ning üsna väsinud. Tema jaoks on lisaks füüsilistele kannatustele raske taluda nii pikka üksindust. Kuigi ta on kohanud teel teisigi palverändureid, tahab enamik tema sõnul teel olla üksi, mis on minu meelest ka üsna arusaadav soov – palverännakule üldiselt ju tullaksegi millegi üle järele mõtlema ja selleks on vaja olla oma mõtetega üksi. Üsna meie vestluse lõpus küsib Edit: “Kas ma tohin sinult midagi isiklikku küsida?” Pole probleemi, jään huviga ootama, mis siit nüüd tuleb. “Kas sa… tunned ennast oma reisil ka vahel üksildasena?” Jään hetkeks mõttesse ja lausun: “Ikka tunnen. Täpselt nagu kodus olles tekib ka reisil igasugu erinevaid tundeid ja mõtteid. Aga ma olen otsustanud, et üksildus ei ole halb tunne. See on lihtsalt üks tunne, mis annab endast märku ja tahab midagi öelda. Seega ma lasen selle endast hinnanguteta läbi, luban endal olla kurb, nutta ja siis edasi minna.” Edit tundub olevat vastusega rahul ning kergendunud, et reisimise ajal üksilduse tundmine on üsna universaalne kogemus.

Lähen oma tuppa pikutama, kui hetk hiljem siseneb Edit – no muidugi oleme me toanaabrid! Jätkame oma jutuvada järgmise päeva plaanide arutamisega. Me mõlemad oleme siin kaheks ööks ning kuigi suuremast turistatamisest ei ole kumbki huvitatud, siis mingi vaatamisväärsuse tahaks ikkagi ära kaeda. Minul on hingel eelkõige olümpiastaadion, sest tegemist on ju ikkagi kuulsa Lillehammeri taliolümpia külaga! Edit on mõelnud vabaõhumuuseumi külastamise peale. Enam ei mäleta täpselt, kelle initsiatiivil, aga otsustame oma turismipäeva üheskoos veeta. Ühel hetkel ühinevad meiega ka ülejäänud toakaaslased, kellest valdav enamus on samasugused keskealised saksa palverändurid. Väga täpsed, korralikud ja organiseeritud, prillid ninal pidevalt kaarti mõõtmas. Üks proua uurib, et kas meie ka broneerisime omast arust toa neljale. Noogutame riburadapidi ning proua Ordnung teatab otsustavalt ja ärritunult: “Aaahh, aber this is not okay! I will most definitely have a talk with them. This is not okay!” Muigan, sest see on minu jaoks saksa korra musternäidis. Ta, vaeseke, muidugi vist ei tea veel, et Norras puudub igasugune teeninduskultuur ja tema kaebustest on neil tõenäoliselt üsna ükskõik. Mis mulle aga väga meeldib nende korralike prouade puhul on see, et vetsumajandus on meil alati väga hästi organiseeritud – kui keegi tahab pesema minna, siis arutatakse läbi, kas keegi soovib enne vetsus käia ning kui kaua keegi planeerib duši all aega veeta. Õlitatud ja hästi töötav süsteem. Ning voodisse lähevad ka kõik punkt kell pool üksteist, mis on mulle ideaalselt sobiv aeg. Magan sügavalt ja rahulikult hommikuni.

Järgmises osas juba turistipäevast ja Tinderi deidist norrakaga

Kärt