Mosjøenist Trondheimi ehk kuidas otsustusvõimetus mind võõra mehe diivanile viis

Neljapäev, 20. juuni. Pärast kuut päeva turvalises ja mugavas Bodø mullis on aeg kott taas turjale vinnata ja end uutele seiklustele avada. Nagu ikka, ülemäära kivisse raiutud plaane ei ole, kuid mingi marsruut oli vaja siiski valmis mõelda, sest hiljemalt pühapäevaks, s.o 23. juuniks on mul vaja jõuda Trondheimi. Trondheimis elab minu kunagine töökaaslane, kes andis lootust öömajaks ja transpordiks Trondheimist Oslo poole. Sellest kõigest aga hiljem. 

Bodøst Trondheimi on ca 700 km. Tehniliselt on võimalik see vahemaa läbida ka rongiga, kuid see tähendaks 10 tundi istumist, millest ma huvitatud ei ole. Samuti maksab rongipilet ca 120€, mis tundub mulle absurdne. Seega uurisin taaskord Google Mapsi ning valisin vahepealseks peatuseks väikelinna nimega Mosjøen. Mitte, et 50€ rongipilet sinna pluss 65€ majutus kuidagi odavam tuleks, sellele lisaks veel ca 80€ rongipilet Trondheimi, aga noh – girl math. Minu jaoks on väärt see summa pigem mitme päeva peale ära jaotada. Ega ma selle linnakese kohta väga midagi ei teadnud peale selle, et seal on mäed ja jõgi ning võimalus telkida. Vau, šokeeriv Norra kohta, eksole. Esimeseks ööks broneerisin endale eratoa, igaks juhuks, kuna lubas vihma, seega võrkkiiges magamise peale ma lootma ei tahtnud jääda. Kaheks ööks polnud aga majutust üldse võimalikki broneerida, sest mingil põhjusel oli selleks nädalavahetuseks kõik välja müüdud.

Rongisõit võtab aega umbes neli tundi ning on üllatavalt raputav. Tõuseme üsna kõrgele mägedesse, sõidame läbi tunnelite ja rong võtab kurve niiviisi kolisedes ja rappudes, et päevikut täita on täiesti võimatu. Loobun ja jätkan podcasti kuulates aknast välja vahtimist. Minu üllatuseks läheb mul isegi süda natuke pahaks, mida rongis muidu kunagi ei juhtu. Mosjøeni jõudes olen veidi pettunud – siseneme linna sadamapoolsest küljest, mis on täidetud laohoonete ja masinatega, rong peatub alumiiniumitehase kõrval. Ilm on märg ja külm ning kõik näeb välja kuidagi ilmetu. Igatsen juba oma mugavat printsessielu fjordides! Aga ei ole midagi, ma tulin reisima, mitte jalgu kõlgutama. Vaatan kaardilt järgi majutuse asukoha ning hakkan tuule ja vihma käes vantsima. Tuleb välja, et ööbin täpselt tehase vastas, seega palvetan, et seal ei ole lärmakas ega haisev. Mina ei tea ju, mida alumiiniumitehas endast kujutab! Jõuan naljaka kahekordse maja juurde, mis asub tavalises eramajade rajoonis. Sisseastudes meenutab see veidi ühiselamut pikkade valgete koridoridega, ukse kõrvale on asetatud hunnik tolmuseid tööjalatseid. Mõtisklen, et kas ma jagan öömaja ida-euroopa ehitajatega. Peidan oma koti trepi alla ja lähen jõusaali otsima, sest kell on alles 12, tuppa aga ei saa enne kella kolme. Märjana jõuan jõusaali, kuid see mind ei morjenda – saan lõpuks üle kolme nädala teha trenni, mille järele mu keha on juba ammu karjunud.

Pärast trenni söön suure lõuna kohalikus aasia buffees (meeldetuletus, et buffee ei tasu minu puhul ära, sest ma pole võimeline piisavalt palju sööma) ning liigun tagasi majutusse. Mul ei ole väga suuri ootuseid, kuid tegemist on üllatavalt korraliku hotellitoaga. Pehme voodi, puhtad linad ja rätikud, väike diivan, privaatne vannituba ja külmkapp. Rohkem ei oskakski elult tahta! Hiljem käin poes, minestamas jälle, kui palju raha toidupoes kulub, ning veedan ülejäänud õhtu voodis lamades ja sarju vaadates. Aken on lahti, väljas sajab tugevat vihma ja toas on väga idülliline olla. Kõik võiks olla perfektne, aga mind segab vaikne rahutus homse teadmatuse osas. Sarjadele sõidab vahepeal sisse ka kõne Pireti ja Heleniga, kellest üks parasjagu vastutuules Tallinnast rattaga Haapsallu sõidab. Arutan ka nendega oma variante, kuid selgust plaanidesse ei teki. Selleks hetkeks, kui otsustan, et selles linnas pole mul vihmaga midagi teha, on esimene hommikune rong juba väljamüüdud. Lähen magama lootuses, et hommik toob vastuse.

Ärkan mõnusas voodis pärast kosutavat und ja olen isegi veidi kurb, et pean toa täna ära andma. Kui saaksin majutust pikendada, jääksin kindlasti veel üheks ööks ja naudiks pikka hommikut, kuid paraku seda võimalust mul pole. Plaan oli hommikul jooksma minna, kuid uni on magusam ja otsustan hoopis väikse jalutuskäigu kasuks. Ilm on jätkuvalt pilvine, tuuline ja jahe. Linnake on hommikuselt tühi, jalutan mööda autovaba tänavat jõe kõrval, mis on nii koduselt armas, meenutades Viljandit. Väiksed puidust majad, kohvikud, poekesed. Varsti hakkavad samale tänavale ilmuma turistigrupid, kes samuti rahulikku hommikut naudivad. Valin välja kohviku, kus võiks esimest korda elus äkki head kohvi saada, ning lähen tagasi tuppa pakkima. Teepeal postitan Instagrami ülevaate oma olukorrast ja palun abi otsuse tegemisel. Üksi reisimise juures on kõige tüütum asi see, et kõik otsused on vaja ise vastu võtta, kelleltki pole nõu küsida. Mõnes mõttes on see vabadus tore, sest saan alati ise valida mida-kus-millal süüa, kus ööbida ja olla plaanides spontaanne, kuid mõtlemise koormat ei aita keegi jagada. Olukord on siis järgmine – vihma tõttu ei soovi ma telkida, seega tuleks mul täna siit linnast lahkuda. Valida on kolme variandi vahel: 1) õhtune buss kella viie paiku – kellaaeg on hea, kuid peaksin veetma kuus tundi bussis ja maksma selle eest u 70€, mis mulle üldse mitte ei meeldi; 2) hääletada, kuid see ei anna mulle mingit kindlust, kuhu ma tänaseks välja jõuan; 3) öörong, mis lahendaks öömaja ja transpordi mure, kuid tähendaks, et pean kuidagi siin vihmases linnas kella poole kaheni öösel vastu pidama, mis on umbes kolm tundi üle mu magamamineku aja. Enamik pooldab öörongi, kuid otse postkasti kirjutajad soosivad hääletamist ja seiklust. Käin pesus, pakin asjad ja peidan koti taas trepi alla, ise terve aja end otsustamatusega piinates. Tiirlen põhimõtteliselt ühe koha peal, iga natukese aja tagant ümber otsustades. Ootan, et mingi õige vastus jõuaks minuni, kuid loomulikult seda ei tule, sest kõik otsused on õiged. Kui ma suudaks ühe ainult vastu võtta… Võtan plaani väikse matka mööda sherpa treppe, vaatamata märjale ilmale. Treppidel saan aga aru, et ei taha end higiseks ajada, sest siis on mul vaja riideid vahetada, ja lähen veel rohkem närvi. Kõnnin poole pealt frustreerituna alla tagasi, sest ei suuda midagi nautida, kuni pole oma plaane paika saanud. Lähen hoopis kohvikusse nimega Umami ning kirjutan igaks juhuks ka sõbrannale Trondheimis, et plaanid on muutumas, kelle jaoks minu varem saabumine aga ei sobi, seega tuleb igal juhul tänaseks mingi alternatiivne öömaja leida. Küsimus on aga – kus? Enne maha istumist piilun kohvikus istuvate inimeste tassidesse – latte art!!! See on esimene kord Norras olles, kui julgen tellida espressoga kohvi. Ja ma ei pea pettuma, see flat white on lihtsalt imeline. Võtan välja läpaka ja asun taas Google Mapsi ahistama. Jõuan järeldusele, et kuna kell on piisavalt vähe, võiksin alustada igal juhul hääletamisega, ning isegi kui see ebaõnnestub, jõuan ikka veel kas bussi või rongi peale. Kuna öösel pimedaks ei lähe, võin hääletada päris hiliste tundideni välja. Vaatan üle, millistes peatustes buss peatub teel Trondheimi ning kontrollin igaks juhuks üle ka võimalikud telkimisalad tee peal. Ausalt öeldes tundub lollikindel plaan. Ja vähemalt olen ma lõpuks midagi otsustanud!!

Haaran oma koti õlgadele ja asun kõndima linna kõige viimasesse bussipeatusesse, mis asub muuhulgas ka kämpingu ees, seega valikuid on jätkuvalt mitmeid. Muide, linna viimases bussipeatuses seismine on üsna turvaline häkk – kõik autod lähevad õigesse suunda ning neil on piisavalt ruumi peatumiseks. Ainus miinus on see, et linnapiiri ääres inimesed pigem tahavad kiirendada, kui peatuma hakata, aga see ei ole liiga suur probleem. Pärast 20minutist jalutuskäiku sean omale koha tee äärde sisse ning võtan välja märkmiku, mille tagumisele lehele kritseldan suurte rasvaste tähtedega E6 – järjekordne geniaalne häkk, sest tegemist on põhimaanteega, mis kulgeb üle 3000 km pikkuselt läbi terve Norra. Seega ükskõik, kes peatub, viib mind õigele kohale lähemale. On reede pärastlõuna ja autosid on minu õnneks palju. Olen välja suutnud nuhkida, et umbes sel kellaajal asuvad teele ka veoautod. Kahjuks üks Eesti numbrimärgiga veok möödub enne, kui jõuan end tee äärde püsti seada. Tõstan aga pöidla püsti ja hakkan lugema – 1, 2 ,3 …, 34, 35 …, 78, 79, 80. Autosid möödub palju, mõned naeratavad, mõned jõllitavad. Ma ei ole väga mures ega kaalu asukoha vahetust, sest sellise tiheda liiklusega keegi lõpuks ikka peatub. Möödub umbes 45 minutit ja numbrid ületavad juba 100, kui üks auto peatub. Panen oma säravaima naeratuse tööle ja hüüan aknast: “Hei! Ükskõik kuhu Tronheimi suunas!” Mees noogutab viisakalt ja ütleb, et saab mind viia 40 km edasi oma kodu lähedale. 40 km kõlab hästi – hüppan tööautosse ja asume sõitma. Mees on tõeline norrakas – viisakas, vaikne, tagasihoidlik. Proovin alguses teha sõbralikku juttu, sest seda ju hääletaja pealekorjamisel oodatakse – kedagi, kes pakuks seltskonda ja räägiks toredaid lugusid. Tänan kõigepealt südamest meest, et ta peatuda otsustas. Mees kehitab õlgu: “Ma sõidan nagunii sinnapoole.” Muigan, sest kõik teised ka sõidavad ju sinnapoole, aga tema oli see, kes otsustas peatuda. Vahetame mõned laused, kuid üldiselt sõidame pigem vaikuses. Saan teada, et tegemist on pereisaga, kes töötab tehases, tal on vähemalt üks poeg, ta pole kunagi Lofoteni saartel käinud ning ta sõidab iga päev tööle 40 km. Jõuame linnakesse, kus mul on aeg autost väljuda. Asukoht ise ei ole ideaalne, sest tegemist on maantee äärse kõrtsiga valel pool teed, millele järgneb koheselt laskumine. Luban endale varase õhtusöögi ning tellin väikse pitsa, kuna hind on üllatavalt normaalne (15€ äkki). Kui pitsa lauda tuuakse, küsin igaks juhuks üle, kas tegemist on ikka kindlasti ühe inimese pitsaga, sest see on nii suur, et suudan sellest vaevu pool ära süüa.

Kõht täis, veeren tee äärde ja hindan olukorda. Proovin umbes 10 minutit hääletada, kuid koht on ilmselgelt seismiseks täiesti ebasobiv. Otsustan veidi teed mööda allapoole kõmpida. Tee ise on muidugi täielik enesetapp, sest autod kihutavad mööda ja kõndimiseks on ruumi minimaalselt. Ületan silla, mille järgselt leian väikse sissesõidutee kortermajade ees, kust autod näevad mind juba kaugelt ning kus on hea seisma jääda. Pöidlaküüdiks ideaalsed tingimused. Hetk hiljem möödub minust kari roosades suspedes meesjalgrattureid koos saateautodega, kes kõik mulle lehvitavad. Vaatepilt on üsna koomiline ja tõstab mu tuju. Sätin end uuesti postile ning jätkan autode püüdmist. Enda peas olen juba võtnud plaani, et lasen end lähimasse telkimiskohta visata. Jõuan seista umbes 15-20 minutit, kui üks pisike auto peatubki. Autost tervitab mind sõbralik punapäine habemik, kes on üllatavalt jutukas ning tutvustab end koheselt nimepidi. Väljendan oma soovi saada transporti ükskõik kuhu Trondheimi suunas, mille peale mees teatab: “Jaa, ma sõidan Trondheimi!” Issand, milline vedamine, ei suuda ma oma õnne uskuda! Saangi 300 km otse ühe autoga. Nimetame teda Jonaseks, kuigi tegelikult olen praeguks tema pärisnime suutnud juba unustada. Ühel hetkel, kui oleme umbes 45 minutit sõinud, ütleb mees: “Oeh, kolm ja pool tundi veel.” Ee, kuidas palun. Siis jõuab mulle kohale, et Norras on kiirusepiirangud valdavalt vahemikus 50-80 km/h, seega 300 km läbimine ei võta sugugi kolme tundi, nagu mina oma peas entusiastlikult olen kalkuleerinud. Ohoo, nii et neli ja pool tundi tuleb mul siis nüüd võhivõõra inimesega vestlust üleval pidada… Jonas muidugi teeb selle ülesande väga lihtsaks, olles ülijutukas. Tuleb välja, et ta on teel olnud hommikust saadik ehk enne minu peale võtmist on ta üksi autos veetnud juba 8 tundi. Jonas uurib, kuhu ma Trondheimis lähen. Tunnistan talle, et ega mul tegelikult polegi öömaja broneeritud, sest ma ei uskunud, et õhtuks Trondheimi jõuna. Aga võta näpust! Palun tal ennast lihtsalt mõne teele jääva hosteli ette maha panna, küllap ikka öömajale võetakse. Jonas ei võta endale isegi mõtlemisaega, kui lausub muretult: “Noh, sa võid ka alati minu diivanil ööbida, kui see sulle liiga imelik ei tundu.” Olen korraks täiesti tummaks löödud. Kas see võõras norra mees just kutsus mind, täiesti võhivõõrast ida-euroopa kodutut seljakotirändurit oma koju öömajale? Kaine mõistus muidugi ütleks, et täitsa hull oled, et isegi kaalud võõra mehe juurde ööseks minemist. Jonasel on aga sõrmes abielusõrmus ning ta on juba üsna mitu korda oma naist jutuks võtnud, samuti töötab ta radioloogina kohalikus haiglas, mis mõlemad sisendavad mulle omal moel kuidagi turvatunnet. Luban talle neljatunnise autosõidu lõpuks oma vastuse anda.

Räägime vahepeal norra keelest, koorilaulust ja Arvo Pärdist. Tuleb välja, et Jonas ja ta naine laulavad kooris ning Arvo Pärdi tõttu teab ta eesti keeles sõna “kajakas”. Millegi pärast on see fakt otsustav, sest minu jaoks Arvo Pärdi laulud ja salajane kirvemõrvar lihtsalt ei käi kokku. Kui hakkame Trondheimile lähemale jõudma küsib Jonas, mis ma otsustanud olen oma lõpliku sihtkoha osas. Teatan, et mul on tema suhtes hea tunne ning võtan lahke pakkumise vastu. Keerame õige pea kohaliku ülikooli taha jäävate kõrgete korterelamute alla parklasse ning Jonas juhatab mind oma imearmsasse kahetoalisesse korterisse. Korteril on suured aknad, palju valgust, see on väga puhas ja korras ning maitsekalt sisustatud. Tuleb välja, et neil on kombeks enne reisile minemist alati jätta kodu laitmatusse korda, vahetada voodipesud puhaste vastu ning seada vannituppa ootele värsked rätikud – nii on hea pikalt rännakult koju tulla. Imestan ja imetlen olukorda, sest kuulen sellisest käitumisest esmakordselt. Mind võtab alati vastu pommiplahvatuse üle elanud kodu, mis on kaetud viimasel hetkel laiali loobitud riietega, vahel ei jõua ma isegi nõusid ära pesta. On, millest eeskuju võtta. Aga ma ei ole kindel, kas ma praktikas päriselt selleni oma elus jõuan…

Jonas teeb mulle diivanile aseme valmis, toob mulle puhtad rätikud ja suunab duši alla. Pakub ka võimalust pesu pesta, kuid keeldun sellest viisakalt. Pärast mind käib ta ise pesus, soovib mulle head ööd ning jätkab ise magamistoas suletud ukse taga jalgpalli vaatamist. Tundub, et kõrvaklappidega, sest ma ei kuule küll midagi. Enne ukse sulgemist asetab ta loomulikult veel minu ette telekapuldi, kui mul peaks olema soovi telekat ka vaadata. Muigan, sest olukord tundub nii ebareaalne. Teen kiire postituse Instagrami, et olen elus ja veedan öö võõra mehe diivanil. Seejärel pööran põhku ega suuda uskuda, et mul on tänaseks ööks tasuta öömaja puhaste linade vahel. Vähkren tükk aega enne, kui suudan magama jääda, sest emotsioonidest rikastatud päeva järgselt on raske aju välja lülitada. Mul oli terve päeva tunne, et elul on mingi plaan, aga ma ei suuda seda plaani ära arvata. See on minu reisi kõige huvitavam osa – ära oodata, kuidas asjad lõpuks välja mängivad, teadmata tulemust. Vähem muretsemist, rohkem usaldamist, et kõik otsused on õiged. Iga reisisell peab ikka natuke uskuma maagiasse. Isegi, kui see tähendab lapsena omandatud õppetunni unustamist, et võõraste meestega kaasa ei minda.

Järgmiste seiklusteni

Kärt