Sjoa jõgi ja minu elu esimene white rafting

Esmaspäeval, 24. juuni hommikul istuvad Trondheimis autosse kaks eestlast, kaks norrakat ja üks norra kass. Üllataval kombel mahub kamp ja nende kaasavara koos snäkkidega autosse täitsa täpselt. Olaf ja Liina on ees, mina ja kassiomanik (nimetame teda Annaks) taga, kass meie vahel põõnamas. Liina küll üritab lunida, et kass lastaks välja vabadusse, kuid Anna on järeleandmatu – kassil on puuris parem, sest ta saab rahulikult magada. Ja nii meie killavoor alustabki ligi 8 tunnist seiklust Oslo suunas! Kuna mina aga ei kogu vöö alla kilomeetreid, vaid kogemusi, olen palunud ennast poolel teel maha visata, et saaks Norrat ikka rohkem kogeda. Ajalimiiti on ainult nii palju, et 6. juuni hommikul pean ma Kopenhageni lennujaamas olema, muud midagi. 

Oma vahepeatuseks valisin välja täiesti väljahääldamatu nimega koha – Sjoa. Iga kord, kui mõni norrakas minu käest küsib, mis see koht oli, kuhu ma minna tahtsin, prunditan huuli, kissitan silmi ja pakun küsiva häälega neile umbes kolme erinevat hääldust. Ükski neist enamasti õige pole. Miks aga just Sjoa? Sest see on üks parimaid kohti white rafting‘uks (edaspidi rafting) ehk kärestikulisel jõel kummipaadiga sõiduks. Kuna ma seda kunagi varem teinud ei ole, bucket list’is on see aga ilusti kirjas, tundus Norra olevat õige riik, kus see tegevus ära proovida. Kärestikulisi jõgesid ja looduskauneid kohti siin juba jagub. Kui ma oma majutust ja seiklust planeerima hakkasin, tuli välja, et umbes sarnase nimega kohti (Explore Sjoa, Sjoa Rafting, Rafting Sjoa jne jne jne) on selles piirkonnas kamaluga, seega võtsin lausa paberi ja pastaka välja, et nende hinnakirjad, tingimused ja asukohad üles kirjutada, et ma lõpuks õigesse kohta ka kohale jõuaks. Valituks osutus Heidal Rafting – mitte ainult selle pärast, et nende nimi natukenegi eristus, vaid nende Google’i hinnangud olid väga head ning neil tundus olevat vabu kohti + nad vastasid mu kirjale, kus ma uurisin võimalust võrkkiiges magada. Minu põhiliseks mureks oli see, et kuna vahepeatustega koos on üsna raske sõidu kestust ette ennustada, ei julgenud ma samaks päevaks raftingut ära broneerida. Mina isiklikult muidugi arvasin, et selline adrenaliinirohke üritus kestab vast u 20 minutit ja maksab nii 30€. Tuli aga välja, et nn poole päeva raftinguks (kokku kestusega ca kolm ja pool tundi, hind ~85€) ei ole kedagi registreerunud kummakski päevaks, seega peaksin igal juhul võtma täispaketi (viis tundi, lõunasöök sees, ~120€). Ma olin nendest hindadest üsna šokeeritud ja mõtlesin tükk aega, et kas ikka raatsin nii palju raha oma eelarvest selle alla panna. Aga siis jõudsin järeldusele, et mille jaoks ma seda raha siis kõrvale pannud olen? Rongipiletite ja hostelite jaoks või? Reisi eesmärk on siiski elada ja teha asju, mida ma ammu teha tahtnud olen. Seega neelasin selle hirmu alla ja maksin ära. Okei, tehtud.

Meie autosõit kulgeb imeilusaid teid pidi nagu Norras ikka. Liina utsitab mind ikka pildistama ja filmima, aga mul on varsti terve telefon Norra vaateid täis. Nüüd võib vast lihtsalt vaadata ja nautida. Teeme kokku kolm peatust – kohvipeatus väikse jalutuskäiguga lähedalasuva künka otsa koos lammaste kiusamisega; jäätise peatus, mida mina kasutan hoopis poeskäiguks, et järgnevateks päevadeks söögipoolist varuda; ja McDonaldsi peatus Ottas – linnake vahetult enne Sjoad, kus kaks eri värvi jõge kohtuvad. Lõpuks jõuame minu majutuskohta, mis väikse pettumusena asub jõest eemal. Tee keerutab mäest üles, mis tähendab, et iga kord kämpingualalt lahkudes, pean tagasi üles rühkima, aga noh, ei midagi uut siin riigis. Mind tõstetakse kompsudega välja (selle käigus suudan oma kõrvaklapid autosse jätta), Liina ahhetab, kui kade ta on, et ma nii ilusasse kohta tulin, kuid minu meelitamine ei kanna paraku vilja ning killavoor jätkab oma teed Oslo poole. Maksan majutuse eest ära ja kõmbin teise kämpingu otsa, kus mind väidetavalt ootavad võrkkiigele sobivad puud. Kämpinguala on tegelikult äge – siseköök, väliköök, väiksed kämpingumajad, suur peamaja, püstkoda ja lavatsid ümber lõkkeplatsi. Mina aga suundun lavatsite taha mäenõlvale kaskede vahele. Olen taaskord pettunud, sest puude ala on alati kuskil eemal või imeliku koha peal. Õnneks on puud õigel kaugusel üksteisest, kuid minu magamispaik asub reaalselt kallaku peal ning kogu ala on kaetud hiljuti trimmerdatud teravate nüsitud taimedega. Korraks jõuan rõõmustada maas siravate metsmaasikate üle, mis aga maitsmisel osutuvad millegi kibedaga kaetuks. Raudselt trimmerikütus…

Panen võrkkiige püsti, samal ajal kuuma päikse käes tüütute pisikeste kärbestega võideldes (need, kes igast avausest üritavad sisse ronida ja pidevalt juustesse kinni jäävad) ning võtan siis suuna jõe poole, et väike sulps teha. Jõgi on muidugi vägev, sinine, kiire, kohisev. Käin aga ühel ja teisel pool silda, kuid sisenemiskohta ei leia. Teisel pool silda asub mahajäetud kämpinguala tühjade treileritega, mis tekitab liiga kõheda tunde, et sinna uitama minna. Lõpuks tulen tagasi õigele poole silda ja üritan siis sõna otseses mõttes silla alla ronida. Paraku aga head ujumiskohta ei leia, vesi on kas liiga madal või liiga kiire. Loobun ja kõnnin tagasi, lummatuna ümbritsevatest vaadetest.

Järgmisel hommikul sätin end veidi ärevalt valmis, et kell 10 raftingule startida. Päris hästi ei saa aru, kus kogunemine toimub, kuigi

erinevaid tegelasi Heidal Raftingu särkidega siblib ringi siin ja seal. Lõpuks suudan siiski viieminutise hilinemisega kogunemiskohta saabuda, kus ootab mind ees juba afgaani paarike – olemegi kolmekesi -, meie argentiinlasest juhendaja ja iirlasest fotograaf. Kuskil on veel tšehhist autojuht ja tšiili kajakijuht. Tehakse kiire ülevaade päevast ning fotograaf näitab meile pilte eelmisest matkast. Tema töö on end kõige ägedamatesse kohtadesse valmis seada ja meid kõige pöörasematel hetkedel tabada. Kuna aga meid on ainult kolm, siis peame kohe ära otsustama, kas soovime pilte osta või mitte. Kogu album antakse grupile korraga, üksikuid pilte ei saa valida, ning albumi hind on 800 NOKi (~67€). Nihelen rahutult, sest pildid on ju ägedad, aga see üritus on juba niigi kalliks osutunud ja mu eelarve õhku lasknud. Otsustan, et ei taha siiski veel 20+ € selle peale kulutada, äkki saab telefoniga teha paar pilti Instagrami jaoks ja asi ants. Kui esmane tutvustus on aga läbi, pöördub afgaani neiu minu poole ja küsib, kas ma plaanin pildid osta. Keerutan nii ja naa pidi, kuid kuna nemad on otsustanud piltite eest maksta, hakkab mul veidi piinlik, sest siis peavad nad ju kahepeale summa kinni maksma. Löön käega – hea küll, läksid trummid, mingu ka pulgad. Teeme siis täie raha eest.

Järgmisena läheme varustust valima. Täna on tõeline kuumalaine päev, temperatuur küündib 27-28 kraadini, kuid meie veedame päeva jääkülmas vees. Kalipso alla on soovitatav panna sünteetilised spordiriided, kindlasti mitte puuvillased. Jalga tõmbame neopreenist sussid, selga paneme veel vesti ja pähe kiivri. Ja sõit jõe äärde võibki alata! Lunin endale välja koha ees juhi kõrval, et mägedes sõites paha ei hakkaks. Nii olengi litsutud tšehhi ja tšiili mehe vahele. Proovin siis veidi juttu teha, mille peale autojuht vahepeal ainult midagi mõmiseb ja muigab, lõuna-ameeriklane on aga oluliselt parema jutuvadaga, kuigi tema inglise keelest on vahepeal veidi keeruline aru saada. Kohapeal tassitakse meie suur kummipaat haagise pealt maha ja läheb juhendamiseks. Kõigepealt käsklused, seejärel turvalisus. Tundub, et afgaani noormees inglise keelest palju ei jaga, sest peame iga paari lause tagant ootama, kuniks tütarlaps talle sünkroontõlke edastamise on lõpetanud. Meeskonnajuhti kuulates tunnen, kuidas kõhus hakkab õõnsaks kiskuma, sest turvalisuse koolitus ei kõla enam väga lõbusalt – oota, miks mul on vaja teada, kuidas kedagi veest kätte saada? Kas see… võib juhtuda? Juhendaja rehmab käega: “Ah, võta seda kui lennuki turvajuhendamist!” Koolitus ise aga on üsna põhjalik ja tõsine, juhendaja nõuab meilt kiiret reageerimist, vastamist, kaasa tegemist. Kui vette kukud, tuleb selili pöörata, muidu võid jalad vastu kive ära lõhkuda; veesolijale ulata aeru ots tõmbamiseks; kui ei ulatu temani, viska nöör; paadi servani jõudes tõmba hädasolija paati vestist, kasutades selleks tervet oma keha ehk tõmmates ta endale peale. Pea käib reeglistest juba ringi, kuid pikalt aega mõelda pole – tuleb paati ronida. Paarike istub ette, mina nende taha, kapten kõige taha. Siin saabub järjekordne tõehetk. Kui mina arvasin, et istutakse paadis, siis tuleb välja, et istuda tuleb hoopis kummipaadi äärele ning jalalaba asetada pisikese kummiriba taha. Ongi kõik?? Nii lendan ma ju esimeses laskumises paadist välja! Ei ole midagi teha enam – aer kätte ja hakkame liikuma.

Kuigi vool on kiire, on vesi matka alguses üsna rahulik. Sellel jupil harjutame käskluste täitmist – edasi, kiiremini, jõulisemalt, rahulikumalt, tagurpidi, stop. Ja nii mitu-mitu korda järjest. Tuleb välja, et paadunud perfektsionistina olen ma väga hea sõdur! Kuna tegemist on ikkagi ohtliku olukorra, võtan oma rolli väga tõsiselt, ise ei mõtle, vaid täidan vankumatult ja viivitamatult käsku. Võtan kiiresti kuulda soovitust mitte kasutada aerutamisel käsi, vaid selga. See liigutus saab mulle üllatavalt kiiresti selgeks, kuna sarnaneb jõusaali seljatõstele, ning kapten kiidab minu jõulisi tõmbeid. Afgaani noormees aga ei adu absoluutselt olukorra tõsidust, aerutab nii kuidas jumal (või kes iganes) juhatab, vahib ringi, naerab, ei reageeri käsklusele “stop”. Tunnen, kuidas kõrvadest tuleb tossu ning mõtlen tusaselt, kuidas sellisega küll luurele ei läheks. Aga kaua pole aega podiseda, sest varsti läheb asi juba väga põnevaks! Esimesed kärestikud mööduvad vee pritsides ja paadi hüpeldes ning imestan, kui loomulikult tuleb mu kehale paadiga kaasa õõtsumine. Liikumine meenutab ratsutamist – pead suutma täpselt tajuda ja õigesti kaasa liikuda, muidu lendad tõesti kus see ja teine. Vesi lärtsub üle pea, vahutab ja lainetab, adrenaliin möllab! Tunnen end tõeliselt elusana, kuidas kõik meeled on ärksad ja suu kõrvuni. Olen siin imeilusas looduskaunis kohas tormises vees paadikeses ning see tundub mulle kõige loomulikuma tegevusena üldse. Naudin igat sekundit ja olen täielikult kohal, samal ajal pärani silmi mõõtes iga järgnevat laskumist, kus tundub, et nüüd küll kaome sinna vahusesse trentrifuugi! Kuulen ainult kapteni karjumist: “Kiiremini, kiiremini, ei katkesta aerutamist!” Ja juba olemegi jälle ühes tükis rahulikus kulgemises.

Pärast umbes 45 minutit möllamist tõmbame paadi kaldale ja kisume kalipsod pealt. Minu üllatuseks on all olevad riided isegi täitsa kuivad. Kastan end korraks jahutuseks jääkülma vette ning asetan pluusi kivile kuivama. Võtame oma pajaroogade portsud ette ja asume tulikuuma päikse käes lõunatama. Tšiili mees, kes on kajakiga saatemeeskonnas, tuleb istub minu kõrvale juttu ajama. Mulle tundub, et ma vist natuke meeldin talle, sest no küll alles puurib ja aasib. Ühel hetkel aga otsustab üks liblikas end minu käele istutada ja sinna jäädagi. Vaatan teda tumma imetlusega, kui argentiinlasest kapten minust möödudes seisma jääb, jälgib mängu ning lausub siis pikkamisi: “Elus on ikka nii, et kui libikat taga ajada, ei saa teda kunagi kätte, aga kui vaikselt istuma jääda, tuleb ta ise sinu juurde.” Muigan. Jälle üks hetkedest, kus tunnen reisimise maagiat.

Seejärel on aeg tagasi paati istuda ja matka teise poolega jätkata. Vahetame kohti, sest minu põlv ja hüppeliiges on asendi hoidmisest

juba kanged. Nüüd istun mina üksi ees paadi ninas ja paarike taga. Varsti läbime imeilusat šokolaadikanjonit (nimi tuleneb pruunide kivide laastulisest paiknemisest) ning kapten hüüab: “Nüüd on see hetk, kus võite vette hüpata – nüüd või mitte kunagi!” See oli siis ainuke sügavam koht, kus võib julgelt lasta veel end triivida, ilma kivide otsa sattumata. Mina ja tütarlaps ei lase seda endale kaks korda öelda ja kargame jääkülma vette, noormees jääb siiski paati. Külm vesi lööb korraks hinge kinni, kuid viskun kiirelt selili ja lasen end jõevoolul kanda. Triivin aga kiirelt paadist nii kaugele, et näen tulist vaeva paadini tagasi kroolimiseks. Noormees tõmbab tüdruku paati tagasi, minu kohta aga lausub kapten, et küll sina saad ise. Noh, ma ütleks, et see on minu ülakeha jõu tõsine üle hindamine! Suudan kuidagi vaevaliselt nagu prussakas jalgadega paaniliselt pusserdades siiski end paati vinnata. Jätkub meie pöörane sõit, kus veevool ja kärestikulised laskumised lähevad üha tõsisemaks. Ühel hetkel põrkub paat aga suure lärtsatusega ning neiuke paadist on kadunud. Paari sekundi jooksul ei paista muud kui ainult valget vahtu – neiu kadus paadi alla! Minu pupillid vist suurenevad umbes viie numbri võrra ja peas vasardab: “Ahnii, nüüd on see siis käes, ongi päris värk! Mis nüüd tegema pidi?!” Proovin oma aeru neiu suunas sirutada, kuid ei ulatu temani. Noormees haarab mult aeru käest ja sirutab ise – neiu haarab otsast ning tõmbame teda kahekesi vestist, nii et kukume kõik kolmekesi paadipõhja hunnikuse kokku. Neiu ise on õnneks küll ainult pisut ehmunud, kuid rõõmsameelne ja täiesti vigastamata. Sellest hetkest jääb väike hirmukene kuskile sisse, sest veidi aja pärast tõuseb ka mu enda taguots korraks paadi küljest õhku, süda taob ärevalt ja pigistan ehmatusest silmad kinni. Õnneks silmade avades olen siiski jätkuvalt paadis.

Võiksin vist terve päeva niiviisi veeta, mistõttu saabub minu jaoks matka lõpp kuidagi liiga ruttu. Ronin üleni rahuloluga täidetuna paadist välja ning alles siis saan aru, et mu selg ja jalad on täiesti läbi. Paadis ei pane ju midagi tähele. Pakime end kokku ja sõidame tagasi majutuskohta. Seal antakse meile aega sooja duši all käimiseks, et fotograaf jõuaks pildid üles laadida, ning siis asume koos kohvi rüüpama ja piltide kaudu matka uuesti läbi elama. Muide, lõuna ajal ei olnud kohvi kõrval piima, mistõttu pidin nukralt kaua oodatud tassikese vahele jätma. Kämpinguplatsile saabudes küsib tšiili mees, et noh, jood kohvi või. Tõden ohates, et kahjuks ei ole jälle piima…, kui mees rõõmsa näoga piimapaki selja tagant välja tõmbab. No on hurmur! Natuke liiga vana ja lühike minu jaoks, aga žesti oskan hinnata! Piltide kohta ütlen aga nii palju, et ainuõige otsus. Need emotsioonid jäävad mulle alatiseks meenutama seda ägedat seiklust ja ükski telefoniga tehtud suvaline klõpsuke ei suudaks edasi anda seda, mida tol päeval Sjoa jõel kogesin. Seejärel läheb seltskond laiali, kuid mehed lubavad õhtul tulla platsile võrkpalli toksima ja kutsuvad ühinema. Hea meelega ühineks, kuid paraku õhtul jääb võrguplats siiski tühjaks. Mina veedan ülejäänud pärastlõuna murul puu varjus sooja käes mõnuledes. Vahepeal teeb argentiinlane veel viimase ürituse autoga mööda sõites, peatudes mind märgates ja hüüdes: “Hei! Ma lähen randa, tahad ka tulla?” Mõtlen hetkeks, kuid miski ei tundu hetkel ahvatlevam kui murul uneledes suikumine ja temaga kahekesi randa minek ei tekita minus erilist vaimustust. Tänan viisakalt ja soovin edu.

Veedan oma viimase vähkreva ja rahutu öö võrkkiiges, kuid vähemalt tean, et järgmised kaks ööd veedan juba Lillehammeris puhaste linade vahel hostelis!

Dopamiinist ülevalatud Kärt