Trondheimi diivanikassi elu ja Kärdi lobasuu

22. juuni hommikul ärkan umbes kella kolme paiku, sest päike paistab silma ja nii palav on. See Norra öine päike on ikka hullumeelne. Elutoas kahjuks ei ole rulood ka, on ainult läbipaistvad heledad kardinad. Komberdan rõduust lahti tegema, kust avaldub mulle kajakate röökimine. Kajakad on siin riigis tõsised bossid. Keeran uuesti diivanile ja proovin kella kaheksani siiski välja magada. Varsti ilmub magamistoast ka unine Jonas.