Trondheimi diivanikassi elu ja Kärdi lobasuu

22. juuni hommikul ärkan umbes kella kolme paiku, sest päike paistab silma ja nii palav on. See Norra öine päike on ikka hullumeelne. Elutoas kahjuks ei ole rulood ka, on ainult läbipaistvad heledad kardinad. Komberdan rõduust lahti tegema, kust avaldub mulle kajakate röökimine. Kajakad on siin riigis tõsised bossid. Keeran uuesti diivanile ja proovin kella kaheksani siiski välja magada. Varsti ilmub magamistoast ka unine Jonas.

Hommikul on natuke kohmetu olla meil mõlemal, seega hakkan oma kodinaid kokku pakkima, et Jonasel jalust kaduda. Tõotab tulla kuumalaine päev, seega lahmin endale hunniku päiksekreemi peale, tänan Jonast kogu südamest – tundes jällegi, et sõnadest jääb puudu oma tänulikkuse väljendamiseks – ning asun hommikusööki otsima. Mu endine töökaaslane, keda nimetame Liinaks, elab juba pea kümme aastat Norras ning töötab Trondheimis kokana. Kirjutan talle, et olen elus ja liikvel ning lepime kokku, et ühinen tema elukaaslasega lõuna ajal restoranis, kui Liina tööpäev kell 15 algab. Praegu aga asun otsima õiget bussipeatust, et minna Bakklandeti linnaosasse hommikusöögi jahile. Enne hüppan läbi rongijaamast, kuhu jätan hoiule oma suure seljakoti. Need on minu igapäevased põhiteemad – kus süüa, kuhu võimalikult ruttu maha heita oma raske kott ja kus magada. Kõik. Üks tüütu ja samal ajal väga mugav asi on see, et Norras on igas piirkonnas oma transpordi äpp. Mina, kes ma pole äppide inimene, pean seda igaveseks nuhtluseks, aga samas pean tunnistama, et sellega on elu ikka väga lollikindlaks tehtud. Paned sisse asukoha, kuhu tahad minna, äpp arvutab sulle teekonna ja näitab reaalajas busside liikumist ning saad sealtsamast osta ka pileti õigete tsoonide arvuga. Sa lihtsalt ei saa mööda panna. Muul moel väga bussipiletit osta ei annagi.

Bakklandet on ülimõnus, kodune linnaosake, selline Bullerby külakese ja Vana-Kalamaja moodi, madalad värvilised puidust majad, kohvikud, mille ees õues lauakesed, poekesed jm. Päik on kuum ja jalutuskäik idülliline. Olen paar kohvikut Google Mapsist välja õngitsenud, kus piltide järgi peaks olema hea kohv. Just nimelt piltide järgi. Kui sa suudad teha kohvile südame, siis järelikult piim ei ole vannivahuks kuumutatud. Valituks osutub Nabolaget Bagelri. Mõnus, hubane, aga samas eklektiline interjöör kutsub istuma. Mul veab, sest kui sisenemisel on mul valida praktiliselt kõikide istekohtade vahel, siis u 10 minuti pärast on terve kohvik ülevoolava jutuvadaga täidetud ning mitmed sisenejad peavad pettunult kohtade puudumise tõttu otsa ringi keerama. Kohv on tõesti täitsa suupärane, ühtlasi aga selgub, et ma ei oska absoluutselt bageleid süüa. Toorjuustu-suitsulõhe sisu lihtsalt lirtsub igas suunas laiali ja kogu mu silmnägu on piinlikult mäkerdatud. Ausalt, kuidas seda sööma peaks, jääb mulle arusaamatuks, paluks algaja koolitust. Kõht täis, patserdan kaugelt paistva kirikutorni suunas, sest mulle meeldib alati reisil kohalikke kirikuid külastada. Mida uhkem, kõrgem, süngem, seda parem. Nidarosdomen on tõsiselt suursugune, kuid autost väljuva pruutpaari tõttu eeldan, et sissepääs sinna on hetkel suletud. Kuna näen eemalt ka piletikassat, eeldan, et tegemist on nagunii tasulise tegevusega ja kirikute eest ma ei maksa rohkem kui annetus küünla eest. Teen tiiru ümber uhke gootikatedraali, kuni jõuan tagasi esiukseni, kus punases kirikurüüs blond neidis asetab mingi tahvlikese välja ja hakkab inimesi lahkelt sisse suunama. Piilun siis ka tahvli peale, kus on ajakava, ning näen, et pulmadeni on veel aega küll. Enne seda on aga nimekirjas…: “Orelimeditatsioonile?” Noh, kuna neiu nii lahkelt kutsub, siis kes olen mina, et keelduda. Üritus tundub olevat tasuta, seega uitan koos teiste turistidega hämarasse jahedasse sisemusse ja võtan istet. Hindan hetkeks oma riietuse sobilikkust, kuid mulle meenub, et kristlikus religiooniruumis õnneks ei pea naised… õieti midagi katma? Tähendab, MIDAGI peaks olema ikka kaetud, lihtsalt mulle ei meenu, et meil mingid reeglistikud selle kohta oleks. Ühel hetkel hakkab härra kirikuõpetaja midagi norra keeles rääkima, kuid läheb sujuvalt üle inglise keelse tõlke peale. Niiviisi kakskeelselt jutlustades juhatab ta sisse muusikapalad ning jääme ootama. Orel lööb viled undama ning mina sulen silmad. Eks see meditatsioon ole niisama suusoojaks öeldud ja vahepeal piiludes märkan, et enamusel mu ümber on silmad lahti, aga ma ei lase end sellest häirida. Niiviisi paarkümmend minutit see muusika hüpleb mänglevast dramaatiliseni, kuni lõpuks kontsert lõppeb. Inimesed plaksutavad hoolega ning mina kirtsutan nina: “On ikka pööbel.” Maast madalast kooris lauldes on mulle taotud, et kirikus ei plaksutata.

Naasen kriiskava päikse kätte ning otsustan nüüd ronida Kristiansteni kindluse juurde künka otsa. Mäest üles rühkides märkan üksikut rööbast. Tuleb välja, et kui sellel asetsevale metallplaadile oma jalg asetada ja kätega rattast kinni hoida, on võimalik seda rattaliftina kasutada. Jään poole rühkimise peal ootama, et ilmaimet oma silmaga näha. Üsna pea näengi ühte meesterahvast vaevaliselt liftiga mäest üles sõitmas. Tundub, et esimest korda, sest poole mäe pealt läheb tal üritus vett vedama ning tuleb otsast alustama. Muigan ning ei suuda otsustada, kas asi ikka ennast väärt on. Künka otsa jõudes teen kindlusele seest ja väljast tiiru peale, tutvun veidi kohaliku ajalooga – tuleb välja, et mõned sajandid tagasi üritas noor Rootsi kuningas Trondheimi vallutada, kuid see läks neil vähe nihu ning lõpuks tuli neil üle mäestiku tagasi Rootsi ronida. Kuna aga talvisteks ilmaoludeks neil ettevalmistus puudus, jäid mitutuhat neist sinna mäkke. No suhteliselt loll on ikka surra külma kätte, kui sa omast arust sõtta läksid. Aga noh, sõda on loll ühel või teisel viisil.

Varsti ongi aeg pöörduda tagasi rongijaama, kuid enne jõuan veel pooleks tunniks istuda Bakklandenis Kalas & Canasta restorani ette päikse kätte kohalikuks õlleks. Minu kõrvale istub 40ndates norra mees, kes tellib samuti õlle ja asetab lauale raamatu. Võiks arvata, et sooviga seda lugeda, kuid raamat lebab laual terve selle pooltunnikese, mil mina seal istun – mees ise istub telefonis. Muigan ja kirjutan vaikselt päevikusse oma päeva mõtteid, samal ajal kohalikke ja mittekohalikke möödujaid jälgides. Kui ma päikse käes juba keskmisele küpsusastmele hakkan lähenema, otsustan rongijaama poole kodinate järele suunduda. Rongijaamast Skansenisse, kus mu sõbranna kokana töötab, on umbes 1,5 km mööda mere äärt jalutada, seega vaatamata oma raskele kotile ja kuumale päiksele, otsustan selle teekonna ette võtta. Meri on mõnus tume rohekas-sinine ning ühes kohas viivad vette ka trepid, kust rõõmsad suplejad parajasti väljumas on. Lõpuks rannarestosse jõudes olen paras higipall. Astun oma kaamlikuhjaga restorani sisse ning asun otsivalt ringi vaatama. Liinat ei paista kuskil, kuid ühel hetkel kuulen kedagi küsiva hääletooniga midagi minu nime sarnast hüüdvat. See on siis Liina elukaaslane Olaf, kellel minu tuvastamisega suuri raskusi ei esine. Lauas istub veel üks Eesti neiu, kes on Liina tuttav ning tulnud samuti meiega lõunale. Ühel hetkel vihub meist mööda ka Liina, kel kõrvadest tossu tuleb – oodatav välimus igale (abi)kokale päikselisel päeval mereäärses restoranis. Kiire embamise taustal vadistab ta ruttu: “Valige, mis te tahate, ma lasen teile hea allahindluse teha!” Sõnad, mida Norras ei saa endale kaks korda öelda lasta. Arutame toitu oodates elu ja olu üle ning kurdan uutele tuttavatele, et mul on Tinderiga mingi jama – kaks nädalat tühja pöidla tuulutamist ja MITTE ÜHTEGI MATCHI. No ei saa olla võimalik. Kui ma ka kole kui tallanahk oleks, peaks vähemalt mõni mees ikka mind tolereeritavaks pidama! Seda enam, et ma end vähe kobedamaks kui konnasilm julgen pidada. Olaf lausub selle peale: “Ma võiks sind oma sõbraga kokku viia! Ta on väga tore. Ainult, et ma ei tea, milline ta välja näeb.” Vaatan talle küsivalt otsa. Sa ei tea, kuidas su sõber välja näeb? Kirjasõbrad olete või? “Me mängime arvutimänge koos.” Turtsatan: “Pff, kindel punane lipp. Ma ei deidi suitsetajaid ega arvutimängureid.” Samal hetkel, kui see lause mu suust välja tuleb, saan aru, mida ma just ütlesin, ja tahaks omale rusika suhu toppida. Palun, ära räägi rohkem. Aga ei – ma räägin ikka edasi. Olafi tõstetud kulmude ja uurimise peale, et mis arvutimänge mängivatel meestel viga on, puterdan vastuseks: “Ei noh, mitte et sellel midagi viga oleks konkreetselt, vaid pigem selles, mis neil selle tõttu tegemata jääb, et nad ööd ja päevad mängivad. Noh, mulle meeldivad sellised aktiivsed mehed.” Näen, et olukord ei muutu minu rääkimisest kuidagi paremaks, kuid teen veel viimase ürituse: “Tähendab, selles ei ole midagi isiklikku, mulle lihtsalt ei meeldi sellised mehed.” Olaf muigab kuivalt ja lausub: “See on pigem just isiklik, aga hea küll.” Ma tahaks maa alla vajuda ja hakkan juba ise kahtlema, mis siis nendel mänguritel nii väga viga on, et nad preilile ei kõlba. Asja ei tee paremaks teise eestlanna olukorda päästa püüdev kommentaar: “Tead, aga näiteks meil on küll üks sõber, kes küll mängib arvutimänge, aga käib samal ajal jõusaalis ja on väga aktiivne ja matkab jne.” Teen endale ettepaneku ülejäänud õhtu vait olla või piirduda ainult neutraalsete teemadega nagu ilm ja geograafia, arvamustest hoiduda!!

Pärast lõunat istume autosse ning asume teele Liina ja Olafi koju, mis kaheks ööks minu ulualuseks saab. Tee viib meid linnast välja Reppe linnaossa. Alguses olen üllatunud, kui kaugele nende kodu jääb, kuid tegelikult on bussidega ca 20 minutit linna, mis ei ole ju mingi aeg. Samuti on maja lähedal mets ja põllud ning täitsa mõnus maalähedane tunne. Kodu ise asub eramaja esimesel korrusel, eraldi sissepääsu ja aiaga. Istutan ennast diivanile maha – see on nüüd minu magamistuba kaheks päevaks! Otsustan, et puhkan tunnikese ning siis tahaks ujuma minna. Olen välja nuhkinud, et Lade linnaosas on olemas liivarand ja jalutusrajad, seega siht on silme ees. Olaf asub süüa tegema ning püüab minuga juttu teha, mis alguses on konarlik, sest mina tunnen end ikka veel imelikult ja süüdi eelnevate arvamusavalduste tõttu, kuid varsti saame õigele rajale ja olemine läheb vabamaks. Jutu käigus proovin ka tundma õppida Olafi huvivaldkondi, mille osas olen üsna suurte eelarvamustega olnud. Mingi hetk saan aga aru, et tema mänguhuvi on umbes samasugune osa temast nagu minu jaoks igasugune reality-TV. Tobe, aga lihtsalt meelelahutuslik osa elust, mis põhjapanevaid järeldusi minu kui inimese kohta ei ütle (v.a see, et mulle meeldib gossip ja põnevus ja toksiliste inimsuhete analüüsimine). Ja tuleb välja, et Liina ja Olaf on mõlemad suured mängurid, seega see on ka nende ühine hobi, mis paneb mind natuke kergemalt hingama. Pole vaja ennast painutada sobivaks teiste inimeste järgi – tuleb lihtsalt leida need, kelle jaoks sinu veidrused on normaalsus.

Asun bussiga oma loodetud ranna poole teele, kuid kohale jõudes saan taaskord kinnitust – Norra pole rannariik. Merevee tase on parasjagu mõõna tõttu madal, “rand” ise üsna väeti, pruun ja sogane ning täis mererohtu. Ilusa ilma tõttu ka röökivaid lapsi täis. Kuna aga vaade fjordidele on kena, asun jalutama mööda mereäärset jalutusrada, vahepeal istudes ja meenutades, et elus peab lilli ka nuusutama, mitte koguaeg edasi rühkima. Möödun ilusast rannarestost, kuid tungi idülliliselt üksi pokaali libistama minna ei teki. Pärast umbes tunnist kõmpimist teen veel enne tagasi bussi peale hüppamist väikse pausi järjekordses “rannas”, kus otsustan siiski jalgupidi vette ronida. Kaks väikest tüdrukut kilkavad ka parasjagu vees, kuid vette jõudmine on paras väljakutse – maa on täis kive, mis on kaetud pisi-pisikeste teravate karbikestega, mille otsa ma oma jalgu hea meelega fileerima ei hakkaks. Kui vesi on poolde säärde jõudnud, märkan põhjas midagi ootamatut – meritäht! Lihtsalt hängib siin niiviisi. Seda tegelast kohtan küll esimest korda. Võib õhtuga rahule jääda küll. Sõidan tagasi majja, vahepeal on Olaf ka rampväsinud Liina koju toonud, kelle haigetele jalgadele olen lubanud järgmisel päeval massaaži teha. Kuigi füsioteraapiast ei taha ma jätkuvalt midagi kuulda, siis massaaži on mulle alati teha meeldinud. Tegevus, mis ei eelda minu poolt ülemäärast rääkimist ja mõttetööd, vaid intuitiivset liikumist, ning saad praktiliselt kohe teada, kas inimesel hakkas parem või ei. Mulle meeldib mõelda, et mul on ikka väikest viisi võlukäed.

Järgmisel hommikul on Liina juba tööle läinud, kui ärkan, ning mina olen otsustanud jooksma minna. Ilm on küll vihmane, kuid loodan leida aknakese, et oma 7 km siiski tehtud saaks. Vaatan AllTrailsist sobiva raja välja, mis mu tänase distantsiga sobiks, kuid unustan jätkuvalt arvestamata Norra radade kõige olulisema detailiga – tõusumeetrid! Alustan vaikselt tippimist ning jõuan umbes viis minutit joosta, kui vaatan otsa esimesele kruusatõusule. Ja ma pole isegi veel metsarajale jõudnud! Hingeldades jõuan raja algusesse, samal ajal hakkab kergelt tibutama, kuid eesmärk on vaja täita. Hakkan siis mööda pisikest käänulist rada üle juurikate hüplema, kuni selgub, et ma olen teinud täiesti andestamatu vea. Rada vingerdab üles alla nii, et mul on isegi kõndimisega raskusi. Lõpuks saabki jooksust kõnd, mida katkestavad seismispausid hingeldamiseks, teen tiiru ümber ilusa rabajärve, ja naasen raja algusesse täieliku inimvarena. Õnneks on tagasi vaja minna allamäge, seega vähemalt suudan kuidagi 6 km kokku veeretada viimast otsa sörkides. Naasen majja küll pettununa, kuid vähemalt on mingigi trenn tehtud. Ülejäänud päev möödub üsna sündmustevaeselt – suudan vihmaga võideldes tunnikeseks linna kohvikusse blogima minna ning hiljem teen kodus pererahvale tänutäheks kikerhernekarrit. Liina on küll terve aja minu algatuse vastu protesteerinud ja keelanud mul raha kulutada, tema teeb hea meelega ise süüa. Kokk ja tahab pärast tööd veel ise külalistele kodus süüa teha? Kuulan jutu ära, kulm kipras ja silm kissis, kuid otsustan siiski perenaise vastupanu ignoreerida. Nii ta siis istub diivanil ja tunneb end harjumatult kasutuna, et keegi tema köögis tuuseldab ja abist ka veel keeldub. Aga kui tuleb aeg lauda istuda, tuleb Liina suust ainult mõminat ja “issand, kui hea on kellegi teise tehtud toitu süüa!” Ma teadsin kohe, et see jutt oli üks suitsukate.

Ülejäänud õhtu jookseb Liina mööda majapidamist poolpaaniliselt ringi, loobib asju kohvrisse ja välja, proovib kleite ja suudab seitse korda ümber mõelda, mida ta Eestisse kaasa peaks võtma. Proovin alguses teda aidata, sest minu jaoks on asi üsna lihtne – pane kirja, mida sul võiks vaja minna… ja siis paki need asjad kohvrisse. Loogikaga aga soovitab Olav mul omaette tegeleda, sest selle force major’iga pole kõrvalistel isikutel midagi peale hakata. Löön siis käega ja tegelen oma asjadega. Selleks ajaks, kui mina magama keeran, on pakkimine ikka veel pooleli ja teisest toast on kuulda ainult halinaid. Eks vaatame, mis siis hommikul otsa vaatab, kui on aeg autosse istuda.

Järgmisel korral juba Norra lõunapoolsetelt aladelt!

Kärt