Hedonistlik printsessipõli Bodøs (õigemini fjordides)

14. juuni hommikul istun Lofoteni saarestiku lõunatipus Moskenes praamile ja asun kahetunnisele triivimisele üle peegelsileda lahe mandri suunas. Bodøs pidi mulle vastu tulema H – minu Kivimäe perearstikeskuse lemmikkolleegi õetütar, kes viimased poolteist aastat on Norras elanud. Meid viidi kokku, kuna H igatseb eestlasi ja eestlastega suhtlemist, seega oli meil võimalik üksteisele seltsi pakkuda. Sadamasse saabudes kõnnin lähedalasuvasse rongijaama ning jään H-d ootama. Huvitav, milline inimene ta on? Milline ta välja näeb? Kui ta on same äge, kui tema tädi, siis me peaksime igatahes võrratult läbi saama!

Varsti keerabki parklasse Tesla, millest astub välja tuttavlik pikkade tumedate juustega pikka kasvu eestlanna teksakleidis. Lähen talle naeratades vastu ja embame. Esmamuljest tundub, et H-ga suhtlemine saab olema vahetu ja lihtne. “Viska oma asjad autosse, ma teen ühe suitsu.” Jaiks, suitsetaja. Mul on alati kahetised tunded nende osas, sest kui on midagi, mida ma ei talu, siis on see sekundaarne suitsetamine. Viskan kotid pagasiruumi ja hakkan autosse istuma, kui… hm. Autol ei ole linki. Natuke tuututan oma sabaalust, et suutsin siiski ise välja mõelda, kuidas Teslasse siseneda, kuid milleks see täiesti kasutajale mittesõbralik link on välja mõeldud? Autos ei ole olukord etem – mitte ühtegi nuppu ega kangi pole armatuurlaual! Ainult tahvelarvuti, mis avaldab arvamust minu kinnitamata turvavöö osas. H asub rooli taha ja algab sõit fjordidesse. Enne aga teeme mitu peatust – alkoholipoes, toidupoes ja nende kodus. Tuleb välja, et metsamajake, kuhu teel oleme, kuulub H elukaaslase L-i firmale ning on mõeldud töötajatele rentimiseks. Tavaliselt on rendijärjekord kuus kuud, kuid ootamatult oli keegi just selle nädalavahetuse tühistanud ning L napsas kohe maja endale. Milline suurepärane kokkusattumus minu jaoks! Kuidas Teslasse siseneda

Uurin, kuidas H ja L kohtusid, mille peale H vastab: “Oi, see on väga pikk lugu!” Noh, kui mul midagi siin elus jagub, on see aeg. Tegelikult terve tee fjordidesse koos kõigi peatustega kulubki H taustaloole ning seda vestlust jagub ka järgnevateks päevadeks. Kirja ma seda siia panema ei hakka, kuid ütleme nii, et küll inimestega elus ikka juhtub asju… Uskumatuid, koledaid, ilusaid. Tunnen tegelikult tema loos väga palju ennast ära. Mul on tunne, et enamik naisi käib oma elus teatud stereotüübid läbi – suhe, mis on piisavalt “enam-vähem”, et sellest mitte lahkuda, kuid kus sa lihtsalt lööd oma elupäevi surnuks; suhe, kus sa kaotad kõik ja kaalud enda hulluks tunnistamist; ning lõpuks, kui elu on sind piisavalt räsinud, sest sa pole osanud ennast väärtustada või oma vajadusi väljendada, jõuad rahusadamasse. Ja siia H praegu oma elus jõudnud ongi.

Meie esimene peatus on alkopood – Norras müüakse toidupoodides ainult lahjat alkoholi (õlu, siider). Muu märjukuse jaoks on eraldi poed, kuid nende avamisajad ja müügitingimused on mulle hetkel veel jäänud arusaamatuks. Samas, ega mul pole ka olnud vajadust neid külastada. H uurib, millised veinid mulle meeldivad ja mida ma soovin. Jaguma peab terveks nädalavahetuseks. Kuna ma suurem joogitüdruk pole ja kandmisvõime on umbes kaks ühikut per päev, valin välja ühe Sauvignon Blanci, millest peaks piisama. H heidab mulle imeliku pilgu: “Terveks nädalavahetuseks üks pudel? Võtame igaks juhuks teise veel, pärast on jama, kui on otsas.” Noh, valin siis ühe Chenin Blanci lisaks. Enne kassat asun protesteerima, et ma maksan enda eest ikka ise. Niigi tulen teiste kulul elama ja siis lasen veel veini ka endale välja teha või? H turtsatab: “Kuule, hoia oma raha reisimiseks. Siin oled meie kulul, las meie hoolitseme sinu eest. Sina puhka ja taasta oma jõuvarusid, küll sul läheb seda juba varsti vaja.” Tahaks nagu hirmsasti vastu vaielda, aga tegelikult on tal ju õigus. Mul läheb kohe kindlasti seda raha edaspidi vaja. Püüan siis ehteestlaslikust süütundest lahti lasta ja lubada enda eest hoolitseda. Midagi mulle võõrast ja raskesti vastuvõetavat. Sama komejant jätkub toidupoes: “Võta endale mingeid snäkke, ega meil ei ole midagi. Meil on L-iga dieet, magusat me ei söö üldse.” Noh, keerutan siis natuke riiulite vahel ja võtan ühed äädikaga krõpsud. H viskab minu seljataga teise paki lisaks: “Igaks juhuks”.

Käime ka läbi nende kodust, mis asub mäenõlval vaatega jõele ja mägedele. Tegemist on väga huvitava linnaosaga, natuke nagu nõmmelik-meriväljalik, kus on eramajad, aga enamik maju on seinapidi üksteisega ühendatud. Ehk siis midagi ridaelamute moodi. Astume majja, kus minu üllatuseks põleb nurgas lamp ja vannitoas laetuli. Avaldan imestust, mille peale H rehmab käega: “Ah, tead, ma ka alguses üritasin, aga nüüdseks olen loobunud. Neil siin Norras on elekter nii odav, et koguaeg tuled põlevad.” Suvel, kui ööpäev läbi päike paistab? Ma ausalt öeldes ei näe põhjust siin üldse suvekuudel ühegi lambi sisse lülitamiseks, kui sa just keldris ei ole. Eriti võõras on minusugusele Eesti koonrile ja keskkonnasäästjale kodust lahkudes tulede põlema jätmine. Tahaks küll öelda, et pole minu asi, aga planeet on justkui meie kõigi asi ju? Ohkan. Kuigi norrakad on kõvad prügisorteerijad, olen märganud siin mujalgi raiskavat käitumist – nt poes tahetakse kõike panna kilekottidesse. H kinnitab, et tema meelest on Norras osade asjadega sama seis, mis Eestis 10 aastat tagasi. Haarame kodust kaasa asjad, mis olid neil enne maha ununenud – tuleb välja, et unustamine saab olema läbiv teema selles majapidamises -, ning jätkame sõitu. Kõigepealt sõidame mööda kahte pikka silda üle Saltstraumeni. Siin sildade all, kus kohtuvad kaks fjordi (Saltenfjorden ja Skjerstadfjorden), võib tunnistajaks olla maailma ühele kõige tugevamale veekeerisele. Tõusu ja mõõna vaheldumine kitsas koridoris tekitab veepööriseid, mis loovad mängleva ja natuke hirmutava vaatepildi. Taaskordne võimalus kogeda Norras looduse jõudu.

Pärast mõnekümneminutist keerlemist mägisel maanteel, kus kiirusepiirangud jäävad 50 ja 80 km/h vahele, keerame lõpuks väiksele kõrvalteele. Enne lookles tee sinka-vonka külgedele, nüüd asume ronima ja laskuma mööda üsna järsku kruusateed. Kui mu magu lõpuks juba kurgus on, jõuame tee lõppu viimase majakeseni, otse vee (mere?) ja mägede vaatega. Vaatan suu ammuli, kuhu mind toodud on, ja suudan vaevu oma õnne uskuda. Kas tõesti siin veedangi oma nädalavahetuse? Liigume majja, kus tutvun L-iga, kes päikse käes oma lemmiktegevuse ehk audioraamatute kuulamisega hõivatud on. Ma pole kindel, kas ma olengi L-i ilma kõrvaklappideta näinud. H tutvustab mulle kiirelt kolmel tasapinnal asetsevat metsamajakest ning lubab mul ise toa valida. Otsustan keldrikorruse “korteri” kasuks – suurem tuba, kus on diivan ja narivoodi, kohe kõrval WC ja pesuruum saunaga. Bikiinid selga ja veinikorgid lendavad pealt. Teen tutvust ka perekoera Katiga – karvane ja entusiastlik pomeraanlane, kelle kohta kuulen sama narratiivi, mis pererahva enda kohta – ülekilosid on palju, peaks vähem sööma, aga kuidagi need snäkid siiski temani jõuavad. Teine šokeeriv fakt on see, et Kati ei oska õues häda teha. Kuna kutsikana elas ta linnakorteris kõrgel korrusel, kus koera õue viimine oli raskendatud, õpetati Katit häda tegema pissilina peale. Ja nii see jäänud ongi. Isegi kui koer terve päeva õues ringi lippab, tuleb ta häda tegema tuppa. Vaata ja imesta. Ilm on uskumatult soe ja päikseline, Norrale ebatavaliselt vihmavaene. Kasutan juhust kiirelt külmas vees end kasta ning asun teistega ühes minu uuele ja harjumatule hobitegevusele – vedelemine. Ega ma otseselt ei oskagi kirjeldada, millega me oma päevi seal sisustame. Lamamistoolis selili, terrassil tekil kõhuli, raamatut lugedes, lobisedes, süües, lõunauinakut tehes, sarju vahtides, saunatades. Terve selle aja ei suutnud ma kordagi end arvuti taha blogi (ehk midagi kasulikku) kirjutama saada, sest päikseuimas ei olnud see lihtsalt võimalik. Kuid ega ka õues ei andnud rohkem kui 30 minutit korraga viibida – päike oli selleks lihtsalt liiga kuum.

Õhtupoolikul leiab H, et on aeg tema lemmiktegevuseks – kalapüügiks. Võtame ridvad pihku ja asume suure lahmaka kivi otsast lante heitma. Kuigi olen ennegi kala püüdnud, on sellest piisavalt palju aega möödas, et ma ei suuda endale selgeks teha lihtsa loogikaga tegevusjärjestust – avad tamiili, viskad, sulged tamiili, kerid tagasi. Õnneks on mul kooliaegsest palliviskest tuntud hea käsi ning minu lant lendab kõrgele ja kaugele. Suur on aga pettumus, kui järsku tekib vees tugev vastupanu, mis sugugi järele ei anna. Ei, tegemist ei ole vaalaskalaga, mida ma ei suuda tagasi kerida, vaid minu konks on põhjas jonnaka mererohu küljes kinni. Tõmban, tirin, sikutan ja järsku tamiil katkeb – olen oma landist ilma. Õnnetu ja pettunud, vaatan küsivalt H-le otsa. Jah, tuleb välja, et see on üsna tavaline õnnetus, kui sa piisavalt kiiresti tamiili tagasi ei keri. Suudame H-ga kokku merele annetada kolm lanti, mille peale L teatab, et nüüd on kõik – rohkem meil neid kaasas pole. Pettunud kanged eesti naised pole aga nõus alla andma ning lähme kalakuuri tuhlama. Mõningase otsingutöö järel suudame mingid vanad roostes landid siiski leida. Uhked oma jäärapäisuse üle, asume tagasi vahipostile. Mina annan lõpuks siiski alla, kuid H pakub mulle järeleandmatuse osas tugevat konkurentsi. Kuna eelmisel päeval õnnestus tal üks tursk välja tõmmata, on ta kindel, et peab lihtsalt suutma sööda TÄPSELT samasse kohta uuesti visata. Tal olevat olnud kõhutunne, et just seal kala on. Noh, me võime ju Larsiga tema üle naerda, aga proua läheb ja sammub oma kohale, teeb ühe viske oma “kõhutunde kohta”… ja tõmbab järjekordse tursa veest välja! Uhkelt tõstab ta kala L-i nina alla ja lausub: “Tee nüüd sellega, mida iganes teha vaja on.” Kala mässitake soola ja sidruniga fooliumisse, asetatakse ribide ja kartulitega grillile ning varsti ootab meid suussulav õhtusöök. Minu üllatuseks asetatakse aga lauale neli kohta. “L-i poeg LH tuleb ju ka!” Ahsoo. Olin küll kuulnud, et L-i reisi- ja seiklushimuline poeg oli minu saabumise puhuks kohale kutsutud, kuid ei teadnud, et ta juba esimesel õhtul meiega ühineb. Varsti saabubki kirju särgiga kena punase patsi ja habeme ning laia naeratusega noormees. Okei, potentsiaali on. Asume sööma ning esimese 20 minuti jooksul selgub kaks tõsiasja – LH vihkab koeri (allergia) ja suitsetab. Noh, potentsiaal uppus just fjordi põhja. Aga hea küll, ilusate inimeste seltsis võib niisama ka aega veeta.

Pärast sööki on aeg saunaks – mina ja H kõigepealt. Kohe, kui oleme omapäi jäänud, asub H selgitama, et L oli enne minu saabumist natuke puusse pannud. Nimelt oli H tahtnud L-i poega seltskonda kutsuda, kuna arvas, et meil võiks olla ühiseid jututeemasid ning pojal oleks mulle oluliselt rohkem kohalikke nippe jagada, kui nendel, kes pole siin riigis kordagi ühelegi matkarajale oma jalga tõstnud. L oli aga rõõmsalt LH juurde marssinud ja teavitanud, et tuuakse üks Eesti naine siia, nii et tuldagu kosjakontorisse kohale. Muidugi oli see vaese noormehe ära ehmatanud. H oli siiski jõudnud enne minu tulekut olukorda siluda ja selgitanud, et tema roll on olla lihtsalt kohalik giid, mitte gigolo. Küll aga vaatas H mulle silma sisse ja ütles: “Norra mehed ei tee mitte ühtegi arusaadavat lähenemiskatset, nii et kui sulle mõni Norra mees silma jääb, siis pead ise väga konkreetne olema ja initsiatiivi näitama!” Panen selle tarkuse vastumeelselt kõrvataha. Minu initsiatiivi näitamine on see, et ma naeratan mehele. Parematel päevadel asetan oma käe vestluse käigus käsivarrele. Ärge minu kaela küll seda rasket algatamistööd jätke. Naistejutud räägitud, lippame meestest mööda üle muru jääkülma vette. Karmauhti, käib vesi üle kahe kange eesti naise kokku, ja edasi on kuulda ainult teada-tuntud ahhetamist ja ohhetamist: “Issand, kui mõnus! Appi, kui hea. Vaat see on elu!” Mehed vaatavad meid kadedalt ja veidi hirmunult pealt ning loomulikult ei saa nad kehvemad olla. Naised asuvad terrassile aurama ja jahtuma ning mehed kobivad sauna. Mõne hetke pärast lippavad isa-poeg meist mööda vee suunas, kus hakkab üks tippimine ja kilkamine pihta. Vaadates neid mehepoegi tõstetud kätekestega kõhuni vees seismas, rohkem Türannosaurus Rexi kui viikingeid meenutamas, hakkan kahtlema, kas Norra mehed ikka on päris minu teema.

Saunast ja päiksest rammestunud, sätin südaöösel end põhku, enne uinumist veel tänulikult mõtiskledes, kuidas mul küll nii vedanud on. Tunni pärast ärkan ülakoorrusel kõlaritest kajava Coldplay ning H hääle peale: “Hah! Vaata, kuidas noored nüüd magavad, aga vanad panevad pidu!” Muigan ja suigun oma noore vanainimese unne.

Teie fjordi-printsess Kärt