Lofoten, but first… Hadseløya - Eat. Pray. Train. Love.

Nagu eelnevas postituses mainitud, olin ma siiani suutnud vihma eest põgeneda. Õigemini, vihm põgenes minu eest. Lofoteni ilmateade polnud aga paljulubav ning minu plaan võimalikult palju looduses ööbida oli ohus. Päev enne Lofoteni suunas liikuma hakkamist meenus mulle, et mu endine töökaaslane Ann Leen oli mind enne reisi algust kontakti viinud oma sõbrannaga, kes siin kandis elab. Olin selle täiesti unustanud, sest ei teadnud oma plaane ju liiga palju ette.

Nüüd aga oli käes sobiv aeg M-ile kirjutada ja maad uurida – ma isegi ei teadnud, kus ta tegelikult elab. M andis teada, et elab saarel, mis jääb põhisaarestikust küll välja, kuid siiski tee peale. Rääkisin oma plaanist bussiga või häälega Lofotenile siseneda ning esimeseks peatuseks oli valitud Svolvær, mis on suurem linn saarestikus. M pakkus, et kui ma kohe samal õhtul tuleksin, saaksin nende juures ööbida ja hommikul küüti Svolværi, kus asub tema kontor. Mul aga oli veel Narvikus majutus üheks ööks, seega see plaan ei sobinud. Küll aga oli variant, et tulen järgmisel päeval sama bussiga nagu plaanitud, kuid astun veidi varem maha, s.o Fiskebøli sadamas, kus saaksime samale praamile sättida ning hommikul viiks M mind praamile, kust saaksin edasi bussiga Svolværi. Lahendatud oleks ka minu koti hoiustamise mure – võiksin selle viia nii kauaks M-i kontorisse, kuniks ise ringi tatsan. Mõeldud, tehtud.

Jätsin korteri luksuse – pesumasin kuivatiga, oma voodi ja köök – maha ning toppisin uuesti koti selga. Ronisin mäest alla ning jäin bussi ootama. Mul on lapsest saadik väike hirm võõras kohas bussile istumisega. Kas buss ikka tuleb õigel ajal? Kas ma seisan õiges kohas ja kas see buss ikka peatub siin? Kas ma istun õige bussi peale? Kas ma tean, kus maha minna? Õnneks täiskasvanuna on see mure väiksem, sest midagi hullu ei juhtu, kui ka natuke võssa paned. Alati saab uue bussi peale minna, uue pileti osta, Google Maps töötab, lihtsalt tüütu on. Norras ei ole ka bussipeatused ülemäära hästi tähistatud. Silt on imepisike ning kuskil pole kirjas MILLISED bussid siin peatuvad. U 10 minutise hilinemisega buss siiski saabus. Kuna Norra on pangakaardi ja app’ide riik, ei pea vähemalt sularaha pärast muretsema. Küll aga peab bussis maksma ca euri rohkem, kui eelmüügist ostes. Buss oli üllatavalt lärmakas, kuna esimesed neli rida oli hõivanud Norra naispenskarite grupp. Mingi põnev ringreis neil igatahes käsil oli, sest koguaeg lõkerdati. Väga eba-põhjamamine käitumine. Vaatlesin neid ja mõtisklesin, et huvitav, millal naised otsustavad, et nad on nüüd mutid, ja kas minu elus saabub ka see hetk, kui ma otsustan halli standard-poisipea endale pügada ja beeže riided-jalanõusid ostma hakata. Võib-olla nemad arvasid ka kunagi, et nad on ägedad rebel’id ja igavesti noored. Võib-olla on vananemisega leppimine lihtsalt osa täiskasvanuks saamiseks. (but I still call bullshit)

Nagu tellitud, hakkas bussisõidu ajal tugev padukas. Olin kergendunud, et mul täna kuskil üksi matkamist ja telkimist plaanis pole. Bussisõit pidi kestma midagi kolme tunni kanti, vaated olid imelised, mis aga tähendas, et tavapärast bussis tukkumist ei saanud endale väga lubada. Vaatama peab ju! Ühel hetkel sain aru, et buss on graafikust maas, sest saabumise kellaaeg tiksus aina lähemale, Fiskebøl ferjekai peatust ei paistnud aga kuskil. Siin on bussides, muide, väga toredad ekraanid, mis näitavad koguaeg 4-5 järgmist peatust ning mitu minutit sinna jäänud. Järelikult buss hilineb. Kirjutasin M-ile, kes oli juba valmis praamijärjekorras. Leppisime kokku, et tema läheb igal juhul praamile, mina siis tagumisel juhul tulen pooleteise tunni pärast järgmise praamiga. Uurisin, kas on ehk vähemalt lootust ootamise ajal kohvi saada, sest mul oli küll kaasas jogurt ja pähklid, kuid ma polnud valmistunud kolme tunnise bussireisi järel pooleteise tunniseks ootamiseks, millele lisandub veel ca 20 minutit praamisõitu. Vastus oli eitav. Erinevalt Eestist ei tundu siin kohvikukultuur olevat samasugune inimõigus. Ehk siis 5+ tundi näljahäda. Nojah, rasked ajad, rasked ajad.

Saabusin pisikesse sadamasse 20 minutit planeeritust hiljem, kui praamist polnud enam diislilõhnagi alles. Vähemalt oli seal pisike ooteruum ja WC, sest õues oli päris külm ja rõske. Kõndisin pisikesel sadamaalal ringi, sõin oma jogurtit ja rääkisin emaga telefonis. Tahaks kohvi. Tahaks süüa. Isegi kõrvaklapid on tühjad. Kaasaegse inimese õudus – igavus. Lõpuks hakkas taamalt saabuv praamike paistma. Muide, jalakäijale on praam Norras tasuta! Ronisin siis tekile, kus oli isegi võre taga kohvik, kust tuli söögilõhna, kuid kahjuks jäi see terveks sõidu ajaks suletuks. Ei mingit kohvi. Sõit oli õnneks lühike ning praamilt maha tulles tundsin kohe pildi järgi kräsupäise ja naerusuise M-i ära. Tal oli aga süles samasugune kräsupäine mini-M! Pisike S lehvitas mulle alguses

rõõmsalt, kuid ülejäänud aja põrnitses altkulmu. Tema nelja-aastase peas olin ma siiski üks kahtlane element, eriti, kui ma poest veel nälja kustutamiseks Snickersit ja kreemisaia otsustasin osta ning need üksi nahka pistsin. Koheselt musta nimekirja. Poest haarasime kaasa veel mõned kiired söögiasjad, sest pakkusin tänutäheks öömaja eest keeta potitäie ausat ja tummist pasta bolognesest. Seejärel asusime sõitma nö saare pealinnast Melbust (Kärdla mõõtu) nende kodukohta. Ega ma tegelikult ei teadnud ju M-i kohta midagi. Elab ta üksi, mehe, laste, loomadega? Korteris või majas? Kuidas üldse satub üks eesti neiu Lofotenile elama?

Noh, minu suureks üllatuseks ja rõõmuks elasid M ja tema Norra mees täitsa maal. Kohe kanade ja mesitarudega maal! Süda läks nii helisema seda vaikset talukohta nähes. Selgus, et M oli kunagi Oslos vahetusõpilasena käinud ning selle järgselt jäänud sagedasti Norrat väisama. Ühel nendest kordadest oli ta Tinderis oma tulevase abikaasa otsa sattunud, kuid kokku tol korral ei saadud. Pärast poole aastast netisuhtlust õnnestus neil Norras siiski kohtuda ning klapp oli nii hea, et mees õige pea kolis M-i juurde Eestisse. Pärast viit aastat kooselu otsustati kolida mehe vanaisa tühjaks jäänud majja Hadseløyas. Lisaks elab nendega neljane S, hunnik kanu ja parte ning üleannetu varjupaigakoer. Naabermajas pesitsevad mehe vanemad. Keldrikorrusel oli tühjaks jäänud korterilaadne majaosa, kus varem elas mehe noorem vend. Nüüd sai sellest minu pesa üheks ööks. Asusin pliidi taha pastakastet keetma – midagi, mida ma ammu teinud ei ole. Perele süüa vaaritanud. Hakkisin ja segasin, samal ajal M-iga jutustades. Issand, kui äge naine see siin on, mõtlesin. Jutt jooksis ja naeru jagus. Vahepeal silkas meie vahelt läbi ka S, kes nõudis emalt katkematut tähelepanu. Meie vadistamine oli tema jaoks üsna tüütu, eriti, kuna tema tahtis parema meelega raamatust öökulle või suurendusklaasi alt kärvanud mesimumme uurida. Imetlesin M-i rahulikku ja kannatlikku võimekust jagada tähelepanu nii minu kui lapse vahel. Vahepeal oli toit valmis saanud ning seal ühise laua taha istudes tabas mind järsku mingi tunne. Mingi kurbus, igatsus, tuttavlikkus. Olin olnud kaks nädalat elanud vanderselli elu, mis oli mulle veel üsna uus. Kodu ei olnud enam lähedal, aga samas ka mitte piisavalt kaugel, et tunda end kohanenud lindpriina. Olin eikusagil eikellegimaal. Ja see ilus idülliline kodutunne pitsitas nüüd kuskil rinnus. Soe toit, hoolitsev rahulik pereisa, rõkkava naeruga perema, tuuseldav laps ja närviline koer, pildid külmikul ja isetehtud teetassid… Minu käest on küsitud, kas ma tunnen koduigatsust, ja vastus on ei. Aga sellel hetkel tundsin ma selle kodu igatsust, mida ma endale visualiseerunud ja tulevikku unistanud olen. Pärast seda reisi, ühel hetkel, kui ma olen end reisitolmust puhtaks pühkinud, rahutused ära rahmeldanud, olen valmis vastu võtma oma kodutalu võtmed. Pika söögilaua, suure diivani, kanade ja kitsedega. Aga sinna vahele jääb veel nii palju aega ja seiklusi. Ja see tegi mind natuke kurvaks. Ärge nüüd valesti aru saage – ma ei kahetse kuidagi oma otsust või otsuseid. Minu jaoks on see reis praegu ainuõige valik ja igatsust võib tunda igalpool. Kodus olles ihkad seiklusi, seiklustel ihkad kodu, suhtes vabadust ja vabana suhet. Selline paradoksaalne elu juba on.

M utsitas mind jalutama minema maja taha mägedesse ja metsa vahele. Olin veidi kahtlev, sest mu parem põlv andis ikka veel tunda Narviku püstloodis seinast seljakotiga üles marssimisest, kuid kuna vajasin veidi üksi olemise aega, otsustasin siiski jalutuskäigu kasuks. Võtsin suuna kätte ja hakkasin vantsima. Majadest mööda lambaaedikuni. Aedikust läbi metsateele. See oli väga naljakas muinasjutuline tee – oled küll metsavahel, kuid koguaeg kuuled põõsastest mingit kilinat ja kellegi pilku endal. Need on kaelakelladega lehmad ja lambad. Kui olin kindel, et olen majadest piisavalt kaugel, võtsin tunnetelt käsipiduri maha ja lasin pisaratel voolata. Tundsin ja tunnistasin oma tundeid, et siis puhtalt lehelt edasi minna. Päris mäkke ei suutnud ronida, sest ikka leidsin end üks hetk püstloodis higisena üles marssimas, ümbritsemas tume ja sünge kuusemets, taamal rohelised lopsakad mäed. Umbes tunnikese tuiasin ringi ning siis oli aeg juba tagasi liikuda, et põhku pugeda. Mulle see riik meeldib – inimesed lähevad 21-22 paiku magama ja ärkavad 5-6 vahel, et seitsmeks tööle minna. Mida ma aga ei mõista on see, et nad söövad ÕHTUSÖÖKI 15-16 ajal. Mis te ülejäänud õhtu siis teete?? Vahelduvpaastu?

Pugesin jahedas keldritoas põhku, tõmbasin peale teki ja selle otsa omakorda veel pleedi ning suikusin mõnusasse unne… , et ärgata kahe tunni pärast selle peale, et mulle higi kõrva voolab. Kärt, sa ju tead, et sa oled öösel nagu küttekeha. Koorisin kõik oma higised riided maha nagu menopausis naine, viskasin pleedi maha ning magasin edasi. Hommikul pakkisin oma asjad jälle kokku ning M ja S viisid mind tagasi praamile. Kallistasin neid nunnusid kräsupäid, tänasin selle toreda kogemuse eest ja asusin uuesti praamiga maismaa, või see tähendab teiste saarte suunas.