Lofoten, but first… Hadseløya

Nagu eelnevas postituses mainitud, olin ma siiani suutnud vihma eest põgeneda. Õigemini, vihm põgenes minu eest. Lofoteni ilmateade polnud aga paljulubav ning minu plaan võimalikult palju looduses ööbida oli ohus. Päev enne Lofoteni suunas liikuma hakkamist meenus mulle, et mu endine töökaaslane Ann Leen oli mind enne reisi algust kontakti viinud oma sõbrannaga, kes siin kandis elab. Olin selle täiesti unustanud, sest ei teadnud oma plaane ju liiga palju ette.

Nüüd aga oli käes sobiv aeg M-ile kirjutada ja maad uurida – ma isegi ei teadnud, kus ta tegelikult elab. M andis teada, et elab saarel, mis jääb põhisaarestikust küll välja, kuid siiski tee peale. Rääkisin oma plaanist bussiga või häälega Lofotenile siseneda ning esimeseks peatuseks oli valitud Svolvær, mis on suurem linn saarestikus. M pakkus, et kui ma kohe samal õhtul tuleksin, saaksin nende juures ööbida ja hommikul küüti Svolværi, kus asub tema kontor. Mul aga oli veel Narvikus majutus üheks ööks, seega see plaan ei sobinud. Küll aga oli variant, et tulen järgmisel päeval sama bussiga nagu plaanitud, kuid astun veidi varem maha, s.o Fiskebøli sadamas, kus saaksime samale praamile sättida ning hommikul viiks M mind praamile, kust saaksin edasi bussiga Svolværi. Lahendatud oleks ka minu koti hoiustamise mure – võiksin selle viia nii kauaks M-i kontorisse, kuniks ise ringi tatsan. Mõeldud, tehtud.