What the Oulu

Oulu külastamine kuulub minu reisipunktide kategooriasse “vaatasin Google Mapsist” ja ega ma muud ei teadnud, kui et tegemist on ülikooli linnaga ja Helsingist sinna rongiga sõites jõuan üsna kärmelt Rootsi piiri äärde. Mõeldud, tehtud, rongipilet ostetud.

Otsustasin, et Oulus ei taha majutuse alla raha panna, seega kammisin reisile eelnenud kuu aega Couchsurfing‘ut (CS) läbi. Tean, et CS -i hiilgeajad jäävad minevikku, kuid olin kuulnud, et Põhjamaades kasutatakse seda siiski veel üsna usinalt. Paraku aga mitte üleliia usinalt – enamik, kellele kirjutasin,  ei vastanud kunagi, või vastasid kiirelt, et kahjuks nad ei ole sel perioodil linnas. Olin siiani jälginud filtrit “vähemalt üks naine” ehk siis kas naisterahvad või paarid. Nüüd tuli siis natuke loomingulisemalt seda filtrit kasutama hakata. Mulle kirjutasid ise väga entusiastlikult üks Iraani ja üks India noormees, kuid mina mitte ei saaks sellistes tingimustes magada, vaid vahiksin pingsalt lage ja kuulaks iga prõksatust.

Võtsin siis riski – 59aastane Iiri vegan habemik, kellel on CS-s ohtralt sõpru ja positiivset tagasisidet. Noh, päris kirvemõrvar siis äkki ei ole ikka ja tõenäoliselt mul käib ikka jõud vajadusel üle. Taotlus saadetud, taotlus vastu võetud. Vahetasime veel paar kirja taliujumise teemadel.

Habemik, keda nimetame edaspidi F-iks, lubas mulle Oulu rongijaama vastu tulla, kuna tema väljaväänatud turses põlv vajab liigutamist. Tema kodu oli kaardil ca 1,5 km kaugusel jaamast, seega võtsin lahke pakkumise vastu. Minu 5 tunni ja 40 minuti pikkune sõit venis kuuetunniseks ning selle kestel jõudis korraks väike ärevus tekkida, et äkki Iiri jõuluvana pole ikka päris nii pehmo, kui mulle piltide järgi tundus.  Aga väga mures ma ka ei olnud. Rongist väljudes hakkasin otsima suurt kõhtu ja habet, mille ka vaevata leidsin. Astusin reipalt juurde ja hüüdsin: “Hi, are you F? Excellent! How are you?” F mõõtis mind pealaest jalatallani ja vastas: “I’m good. You’re nice and tall.” Ehmusin korraks, sest ma ei teadnud, et need öömajal olemisel määravad tegurid oleks. Proovisin ignoreerida fakti, et iirlane ei küsinud viisakalt vastu, kuidas mul läheb, ega pakkunud abi minu väiksema seljakoti tassimisel. Asume teele.

Teekond on mõnus, kulgedes mööda kergliiklusradasid üle jõgede. F õõtsub mulle pidevalt vastu, tõenäoliselt mitte tahtlikult, vaid tulenevalt tema keha suurtest kabariitidest ja lonkamisest. Proovin küll pidevalt distantsi tekitada, kuid jään nii oma suure kotiga vastassuuna ratturitele ette. F-il ei tundu olevat kombeks veidi kõrvale tõmmata ei minu, ratturite ega ka autode eest… Möödume kohalikust jõerannast, kus on ka triiviv saun ja mõnus liivaplatsike. Vaatan juba igatsevalt vee poole, kui meenub, et lubasin F-iga koos õhtul ujuma minna. Vahetan peas bikiinid trikoo vastu.

Saabume lõpuks tema maja ette, milleks osutub üheksakorruseline lasna paneelikas. Olen veel mõõdukalt entusiastlik maja sisemuse osas, kuid koridoris vaatavad vastu Õismäe liftiseintelt tuttavad puitimitatsiooni mustrid. F avab kolmandal korrusel hingeldades oma korteri ukse… ja ninna lööb tugev nõuka-aja lehk. Midagi vana torustiku, naabri-Vanja suitsuhaisu ja praerasva segust. Elutuppa jõudes tunnen, kuidas veri tahab kehast kaduma hakata. Tuba on täis laudu ja kappe, mis on täis mingeid elektroonikajuppe, juhtmeid ja vaatan tummalt pleekinud väikest nahkdiivanit, mis on ererohelise teibiga parandatud. See on siis minu nurgake kaheks ööks. Pean nõu, kas saaks kuidagi end välja vabandada, et pean ootamatult oma reisi jätkama, kuid istun jõuetult diivanile ja proovin olukorda seedida. F-i seltskonnas on imelik olla, sest ma ei saa tema susiseva diktsiooniga iiri aktsendist päris kõigest kohe aru ning lisaks on tal kombeks mind vahepeal lihtsalt sõnatult jõllitada. Ka keset vestlust, ilma midagi vastamata. Alguses jõllitan sama lollilt vastu, kuid lõpuks hakkan harrastama temaga rääkides aknast välja vaatamist. F pakub mulle sidrunivett, mille janusena meeleldi vastu võtan… kuni märkan, et tema kannu põhjas on kristallid, mis näevad veits lögased välja. Kallan veerand klaasi vett, võtan lonksu… jep, käärinud.

Proovin maandada tõusvat ärevust, kuid ei suuda otsustada, kas olukord on turvaline või mitte. Jabur igal juhul küll. Uurin, mis plaanid muidu töötul F-il täna on, kes vastab: “Nothing. You don’t have to entertain me. But you can if you want to!” Pressin pooliku naeratuse ja ütlen, et lähen teen väikse jalutuskäigu poodi. Küsin kas toon midagi õhtusöögiks, mille peale F tutvustab mulle oma külmkapis olevat vegekarrit ja riisi, pakkudes mulle maitsta. Selge, siis on söök olemas. Lähen siiski poodi gaseeritud vee ja jogurti järele. “Bring a lemon!” hüütakse mulle ukselt veel järgi.

Teen tiiru ümber linnaosa ja proovin rahuneda. Mis mu valikud on? Kõige halvemal juhul tean ma vähemalt, milline tema vigane põlv on. Otsustan siiski esimese öö proovida ellu jääda ja siis edasi vaadata. Saab, mis saab – see on nüüd see elu usaldamise koht. Kordan oma mantrat “minuga on kõik hästi, ma olen hoitud, maailm on turvaline ja elu kannab” ning pöördun tagasi korterisse. Pakun välja, et käime siis jões ära kõigepealt, mille peale F hüüab rõõmsalt: “Would you like a sarong?” Ee, ei. Mis ei takista aga F-i ennast vöö ümber rõõmsat siidisallikest sidumast ja palja rinnaga säramast. Sain sellel hetkel aru, et olen terve aja kandnud palavas korteris pusa, kuna mul pole maika all rinnahoidjat ja pusa pakub mulle vähemalt mingitki turvatunnet. Mõtlen süütundega, kas äkki teen habemikule liiga, kuid samas tekitab judinad iga vanem mees, kes viitab lauses mulle kui “a tall beautiful blonde like you”. Asume siis teekonnale jõe äärde, naljakas vaatepilt nagu me oleme. Tema poolpaljalt, mina pusas. Jõgi kosutab mõnusalt ja istume pärast murule juttu ajama. Võib-olla olen tõesti olnud ennatlik, aga midagi tema juures on lihtsalt nii imelikku.

Tagasi korteris karrit üles soojendamas, saateks F-i “the good thing about vegan food is that I can eat it even after eight days!” Loodan vaikselt oma peas, et see konkreetne karri on siiski noorem kui kaheksa päeva. Enne õhtusööki meenub veel, et tegin rongi neli võileiba kaasa, millest üks jäi kotipõhja alles. Kuna F on taimetoitlane ja äärmuslik prügisorteerija, võib võileiva ära viskamine probleeme tekitada, seega pistan selle nahka. Pärast sööki närveldamine jätkub, sest ma ei oska kuidagi selles avatud elutoas olla ja F istub kas minu kõrval või seal samas arvutis. Uurin, kas tal on äkki raamatut mulle laenata ning nii õnnestub end tunnikeseks kaante vahele peita. F järgib minu eeskuju ja läheb samuti rõdule lugema. Huh, viimaks üksinda. Lõpuks hakkab uni peale kiskuma ja mõtlen, ah hea küll, tõmban magamiskoti välja ja sirutan end väiksele diivanile pikali. Ühel hetkel saabub F ja küsib, kas teeb mulle voodi ära. Ee… kas siin on veel midagi või? Minu rõõmustuseks käib kökats diivan, küll kaeblevalt krigisevaks, aga suureks voodiks lahti. Mõnus! Diivanil oli ka minu tulles plekiline püürita padi väikse vereplekiga, kuid õnneks küsis F, kas soovin ehk ka püüriga patja. Naeratasin tänulikult. “I can’t promise this hasn’t been used by someone.” Selleks hetkeks on mul sügavalt ükskõik.

Teen silmad lahti. Midagi on valesti. Ma olen maganud tund aega ja ärkan jõleda iivelduse peale. Oh ei, palun ainult mitte seda. Kuulen habemikku norksamas suletud magamistoaukse taga. Sätin end poollamavasse asendisse, võtan lonksu vett ja asun end agressiivselt veenma, et MUL POLE VAJA OKSENDADA. Otsin kotist söetabletti, kuid olen need kahjuks juba enne Eestist lahkumist ära kasutanud. Persse. Noh, võileib või karri, kumbki neist keerab mulle praegu käru. Hakkan otsima võimalust voodi kõrvale mingit kaussi vedada, kui meenub, et vetsus oli ämber. Tõusen, hindan olukorda – okei, ei läinud hullemaks. Toon ämbri ja veeklaasi voodi juurde ning jätkan nii, tund aega magades, tund aega palvetades, kuni hommikuni. Vanamehe ärgates kaeblen, et olen suremas, mille peale pakub ta mulle kummeliteed ja asub ravimikarbi kallale. Minu rõõmuks asetab ta mu peole lehe söetablettidega… aastast 2006. Kaalun oma võimalusi söe-mürgistuseks, mis tundub ebatõenäoline, ning neelan eelajaloolised tablakad alla. Mõne aja pärast iiveldus veidi langeb ning lähen jõkke värskendust otsima. Magamata öö ja iiveldus on kohutav kombo. Tagasi korteris pakub F, et võib mulle oma ratast laenata. Võtan pakkumise tänulikult vastu. Seejärel uurin, kus oleks hea kohvik arvutitööks. F hõikab rõõmsalt, et mis kell ma kohvikusse minna kavatsen, tema ühineks minuga! Nojah. Kompromissina lepin temaga kella 13ks kohtumise kohalikus pagariäris ja asun seiklema. Oulu rattavideo

Ilm on imeilus, kuigi lubas vihma. Olen küll jõuetu, kuid smuuti ja kohv turgutavad mu inimvaret ning jaksan mööda Oulut veel tunnikese ringi tiirutada. Issand, kui ilus see linn on! Oulus on rattateed kõikjal üle pisikeste sildade ja saarekeste ning kogu linn on loodud rattasõbralikuks. Ainult Kopenhagen vast pakub siin konkurentsi. Linnal on merekuurordi mekk, midagi Haapsalu laadset. Siin võiks oma pensionipõlve veeta küll, mõtlen, ja vaatan, kuidas pensionärid külmas vees suplevad, kepikõndi vehivad, sallide lehvides rattaga sõidavad ja kohvikutes mekutavad. Pärast apteegi ja jääkohvi tiiru võtan suuna uuesti F-i naabruskonda ning jõuan üsna täpselt kohvikusse. Tellime kooki ja istume maja ette juttu rääkima. Kuulan tema eluseikluseid, naeran ja leebun. Korraks pingestun tema nalja üle naiste sünnitusjärgsest kitsamaks õmblemisest, kuid õnneks F lubab rohkem mitte üle piiri minna.

Õhtul pakun end süüa tegema ning viskan kokku kiire pestopasta. Loen veel raamatut ja asun rõõmsalt oma kotte järgmiseks hommikuks kokku pakkima. Ma jäin ellu! F ei ole teinud midagi kohatut ja on olnud tegelikult väga külalislahke, väikeste kiiksudega muidugi, aga respekteerin tema koduseid reegleid. Hakkan ka märkama, et tema määrdunud ja luitunud korter on tegelikult puhas – kapid küll kleebivad, kuid põrandad, köögitasapinnad ja eriti vannituba on korralikult kraamitud. Saan ka teada, et varem elas ta jõe vaatega korteris, kuid projekti töölepingu lõppemisel jäi mees töötuks ja pidi ümber kolima. Leebun veel kord.

Sel ööl magan rahulikku õndsaund ja ärkan hommikul ilma iivelduseta. Küll kurguvaluga, mis juba eelmisel päeval veidi märku andis, kuid vähemalt jäin esimese Couchsurfing-u järel siiski täiesti ellu! Tänan F-i külalislahkuse eest ning asun rõõmsalt Tornio bussi suunas liikuma. On aeg riiki vahetada ja magada puhaste linade vahel!

Rõõmsalt ja kergendunult F-i korterist lahkumas

Tervitustega Rootsi piiri alt

Kärt