Romantiline sügispuhkus: rendiauto draamad ja tühi kõht

Kolmandal Assooride päeva hommikul oli mul aeg end ümber kolida saare lõunarannikult põhjarannikule. Oma järgmise majutuskoha olin valinud nii hinna kui asukoha järgi – tegemist oli taaskord privaatse toa ja suure voodiga, meri oli kaardil kiviviske kaugusel ning arvustuste kohaselt asus see üsna vaikses kohalikus piirkonnas. Sobib! Kuna suure osa ajast pidi nagunii vihma ladistama, oli mul vaja õdusat kodukohta, kus vajadusel päevad läbi voodis redutades mõnuleda, ning valgust ja avarust, mis toetaks blogimist. Nagu näha, siis mitte just tavapärased tingimused puhkuse planeerimisel! Aga ma olin enda jaoks juba täielikult selle vihmase hooajavälise saare ja kirjaneitsi pagenduse suutnud ära romantiseerida. Minu uuest kodust lahutas mind ainult üks takistus – auto. Peab tunnistama, et hommikul isegi keeras natuke kõhus, sest ma polnud kunagi pidanud esiteks ise autorendilepingut sõlmima (ehk vastutama oma täie istmikuga) ega ka üksi rendiautoga sõitnud. Hirm, et midagi läheb vussi ja pean sellega ise hakkama saama, oli üpriski suur. Mis siis, kui ma millegi vastu tagurdan? Või keegi mulle otsa kihutab? Äkki lööb kivi aknasse mõra? Niiviisi need stsenaariumid koos röögatute trahvisummadega mu silme ees pöörlesid. Lihtne on mitte stressata, kui sul on raha kõikide ootamatuste katteks – nii tundsin ma ennast oma reisi esimesel paaril kuu. Mis iganes juhtub, küll ma broneerin uue lennu, lähen lähimasse hotelli, tellin-maksan-katan kõik kulud. Novot, aga nüüd hakkasid püksid püüli sõeluma.

Rendifirma esindus asus õnneks ca 10minutise jalutuskäigu kaugusel hotellist, seega vinnasin koti selga, jätsin DMCharme’i külalisteraamatusse ja Bookingusse hunniku kiidusõnu ning asusin mööda kitsaid munakivitänavaid teele. Jõudsin kohale täpselt kella 12ks ehk kokkulepitud auto üleandmise kellaajaks. Vastu tuli mulle kohalik mees, sõidustas pisikese punase suksu ette (jess, vähemalt polnud Fiat Panda!), palus lepingu allkirjastada ja lükkas kaardimakseterminali nina alla. Imestasin, et me ei käinudki tiiru ümber auto ega märkinud ära auto puuduseid vms. Ju siis puuduseid polnud! Sain võtmed kätte, istusin autosse ja sõit võis alata. Ainult et…ee…kuhu? Otsustasin, et alustan oma ringreisi läänerannikult, seega sisestasin telefoni sihtkohaks lihtsalt Sete Cidades. Oh jumal, nüüd tuleb ju töömeeste pilgu all siit töökojast kitsale tänavale pöörata. Võõra manuaalkastiga autoga… Kohmitsesin enne mootori käivitamist veidi autos, sättides peegleid ja istet paika. Telefoni polnud kuskil võimalik kinnitada, seega proovisin seda hoida lihtsalt nähtava koha peal. Lülitasin auto käima, sidur alla, esimesel korral panin gaasiga vähe üle, edasi läks juba ladusamalt. Esimene takistus ületatud – suutsin end kitsale tänavale kahe autorea vahele pöörata ilma ennast ja teisi kriipimata! Nüüd ilmnes aga uus probleem – telefon hakkas omal kohal ringi sõitma ning kaart kadus täielikult mu vaateulatusest. Üritasin ühe käega seda kuidagi paika saada, silmadega liiklust, valgusfoore ja teeviitasid jälgides ning samal ajal välja nuputada, et kas mu esituled ikka põlevad. Otsustasin, et lollikindel valik on  alguseslihtsalt lennujaama suunas hoida, kuid linnast läänesuunas väljudes ja mägede poole sõites selgus tõsiasi, et üle kolmanda käigu auto tõusudel paraku välja ei vea; liiga madala käiguga sõites tõstis armatuurlaud aga hoitavalt lärmi. Hakkasin vaikselt närvi minema ja pöörasin pärast 15minutist sõitu esimesse parklasse, et korraks hinge tõmmata ja endale restarti teha.

Lülitasin mootori välja, istusin natuke paduvihma taustal vaikses autos ja põrnitsesin ookeanit, seejärel vaatasin kõik nupud ja viled rahulikult üle. Uurisin uuesti kaarti ja ning võtsin suuna taas rahvuspargi suunas, et prooviks siis tänase päevaga läänepoolse osa saarest läbi sõita. Läheme uuel katsele. Otsustasin tugineda rohkem teeviitadele kui kaardile, venisin läbi udu järjest tõusvatesse kõrgustesse ning varsti leidsingi end esimese vaateplatvormi juurest. Ilm oli nii tuuline, et kartsin ausalt öeldes koos autoga minema lennata. Parkisin siiski ära, tõmbasin kapuutsi tihedalt ümber pea ning seisin veidi sooja niiske tuule vallas. Vaade oli küll vaevuaimatav, kuid maagilisus oli tuntav. Pressisin end vastutuult tagasi auto juurde ning jätkasin teed, üritades aru saada, kus asuvad need matkarajad, mis kõige ilusamate vaadeteni viivad, noh, teate küll, need mis guugeldades esimesena ette tulevad. Paraku ilmusid tugevad hoovihmad väga äkki ja kestsid korraga umbes 10 minutit, seega ei kippunud ma autost ülemäära kaugele seiklema. Andsin pärast paari üksiküritust siiski ilmale alla ja nautisin hoopis autosõitu. Muusika mängis, mina ümisesin ning ümberringi oli vihm ja udu. Tegin veel ühe viimase ürituse mingit vaadet näha, kuid ümberringi laius ühtlane piimasupp. Auto juurde tagasi minnes jättis süda löögi vahele – esistange paremal küljel olid pikad sügavad kriimud. Vahtisin neid jahmunult ja käisin oma peas läbi, et kas ma tõesti võisin enda teadmata millelegi otsa sõita, kuid mul polnud ühtegi napimat momentigi olnud… Tõmbasin siis kõigepealt välja telefoni pildialbumi, et vaadata, kas esimesel jalasirutuspausil oli ka juba kriim olemas. Näed, täitsa paistab. Vaatasin üle ka rendilepingu, et kas kusagil on mõni märge eelnevatest kahjustustest, kuid ei midagi. Oeh, nüüd läks küll tuju pahaks! Proovisin siiski mitte end liialt sellest mõjutada lasta, sest ega enne teada ei saa, kas on probleem, kui on aeg auto uuesti üle anda.  

Kuna kõht hakkas hirmus tühjaks minema, siis otsustasin oma tähelepanu viia nendele probleemidele, mille lahendamine oli minu käsutuses. Olin oma suure ringitiirutamise jätnud kogemata pühapäevasele päevale, mis katoliiklikus riigis tähendas muidugi, et kõik söögikohad (ja tõenäoliselt ka poed) olid suletud. Nii et kogu see aeg, mille olin kulutanud ägedate restoranide väljaotsimisele, oli olnud asjatu. Lõpuks leidsin mingi vähe peenema restorani nimega 4 Platanos, mis oli õnneks avatud ning asus ca 25 km kaugusel, kuid Google Maps andis eeldatavaks sõiduajaks 40 minutit. Asusin teele näljasena, mööda käänulisi teid käikudega jahmerdades ja kohalike maantee-maniakkidega laveerides, kuni kirsiks tordil läks rehvirõhu tuli põlema. Ehmusin, sest olin just mitmest teele kukkunud puuoksast üle sõitnud ja needsin kogu seda saart maapõhja. Esimese hooga panin suures vihas restoranist ka veel mööda… Nojah, nüüd oli vaja pimedas kurvis kitsal teel end kuidagi tagasi ukerdada. Restorani täistuubitud pisikesest parklast oli just üks auto väljumas, seega pidin end kiirelt liigutama, kuid hetk enne mind pööras bravuurikalt sisse hoopis suur pick-up, kelle loominguline parkimisoskus jättis minu pisikesele punasele punnile väga täpselt väljamõõdetud parkimiskoha seina ja enda vahele. Lihtsalt imeline! Hiilisin hoolikalt mõõtes ja higistades end parkimiskohale, üritades mitte mõelda, kuidas ma siit pärast välja veel peaks tagurdama. See on toidetud ja puhanud Kärdi mure, otsustasin end auto uksepilust välja libistades. Tellisin fish and chips’i ja Fanta – napilt oleks klaasi valget veini tellinud, sest ma pole harjunud ju autojuht olema – ning tundsin, kuidas iga ampsuga närvid natuke rohkem lõdvestusid. Madala veresuhkruga tõusma hakanud nutuvõru oli taandunud ning suutsin olukorda kainema pilguga vaadata. Hetk korraga, ega see stressamine paremaid tulemusi ei too. Asusin kaardilt uurima, et kus võiks lähim tankla asuda ning kae nalja – ongi siin samas nurga taga! Suutsin end jällegi ilma varalist kahju tekitamata parklast välja manööverdada ning minu õnneks oli tanklas ka rehvirõhumõõtja täitsa olemas. Siin langes järgmine kivi südamelt, sest rehvirõhk oli ideaalne, seega reguleerisin anduri paika, ostsin tanklast Snickersi ja kohvi ning jätkasin oma sõitu majutuskohta Porto Formosos, kuhu oli jäänud veel 30 km. Selleks hetkeks oli mul autoga sõitmise ja seiklemise tuju täielikult üle läinud. 

Majutuskoht nimega Handmade House Azores asus kiitsaka tee ääres poolkallakul madalas kahekordses erksinises majas. Tänu madalhooajale sain suure laia voodiga toa väga hea hinna eest. Majast üle tee oli korralik parkla, mis oli aga pilgeni täis, mistõttu pidin algselt auto tänavale jätma. See aga tähendas, et kui keegi nurga tagant kurvist vähe suurema lauluga tuleks (ja seda need kohalikud ka tegid), kihutaks ta mu suksule rõõmsalt tagant sisse. Õnneks aga sõitis viie minuti pärast juba üks auto parklast välja ning mina kasutasin kiirelt juhust ja napsasin vaba koha endale. Mitte kuskile ma siit enam täna ei sõida! Majake ise oli väga armas, paari üksiku toaga ning siseruumides tervitasid mind kaks valget kassi, Kanadast pärit vabatahtlik ning naabri aias kõrgusid lopsakad banaanipuud. Minu tuba oli ootamatult suur – seda juhtub harva, et päriselus on tuba/voodi suuremad, kui pildil – ning sisse oli ehitatud isegi midagi garderoobi laadset. Siia võin küll hea meelega jääda, õhkasin kergendunult. Vahepeal aga selgus kurb tõsiasi, et õhtusööki polnud mul kusagilt võimalik saada. Kohalikud poed ja restoranid olid kinni, suurem kaubanduskeskus jäi aga kõrvallinna 10minutise autosõidu kaugusele. Aga autosse mina keeldusin uuesti istumas! Kotis oli veel poolik Snickers ning ühisköögist suutsin õnneks siiski leida mõned munad, tomatit ja paprikat, mille eelnevad külalised oli endast maha jätnud. 

Seega valmis täiesti adekvaatne õhtusöök, mida pidin kassi valvsa pilgu all sööma, kes teeskles, et tal tegelikult pole plaasin minu taldrikult midagi pätsata. Pääsesin! Eks hommikusöögi jaoks tuleb siis hommikul minna eraldi šopingut tegema, aga tänane õhtu on vähemalt mureta.

Mitte-Ralli-Kärt