Romantiline sügispuhkus: rendiauto draamad ja tühi kõht

Kolmandal Assooride päeva hommikul oli mul aeg end ümber kolida saare lõunarannikult põhjarannikule. Oma järgmise majutuskoha olin valinud nii hinna kui asukoha järgi – tegemist oli taaskord privaatse toa ja suure voodiga, meri oli kaardil kiviviske kaugusel ning arvustuste kohaselt asus see üsna vaikses kohalikus piirkonnas. Sobib! Kuna suure osa ajast pidi nagunii vihma ladistama, oli mul vaja õdusat kodukohta, kus vajadusel päevad läbi voodis redutades mõnuleda, ning valgust ja avarust, mis toetaks blogimist. Nagu näha, siis mitte just tavapärased tingimused puhkuse planeerimisel! Aga ma olin enda jaoks juba täielikult selle vihmase hooajavälise saare ja kirjaneitsi pagenduse suutnud ära romantiseerida. Minu uuest kodust lahutas mind ainult üks takistus – auto. Peab tunnistama, et hommikul isegi keeras natuke kõhus, sest ma polnud kunagi pidanud esiteks ise autorendilepingut sõlmima (ehk vastutama oma täie istmikuga) ega ka üksi rendiautoga sõitnud. Hirm, et midagi läheb vussi ja pean sellega ise hakkama saama, oli üpriski suur. Mis siis, kui ma millegi vastu tagurdan? Või keegi mulle otsa kihutab? Äkki lööb kivi aknasse mõra? Niiviisi need stsenaariumid koos röögatute trahvisummadega mu silme ees pöörlesid. Lihtne on mitte stressata, kui sul on raha kõikide ootamatuste katteks – nii tundsin ma ennast oma reisi esimesel paaril kuu. Mis iganes juhtub, küll ma broneerin uue lennu, lähen lähimasse hotelli, tellin-maksan-katan kõik kulud. Novot, aga nüüd hakkasid püksid püüli sõeluma.