Assooride neljas päev: peen säästulõuna ja kõhe matk

Neljandal Assooride päeval ärkasin oma uues mõnusas majutuses suures voodis laiutades tühja kõhu peale. Aknast vaatas vastu ähvardavate pilvedega vihmane taevas, kuid päike oli siiski väljas ja puude vahelt paistis ookean. Kohalik pisike toidupood asus vähem kui 10minutise jalutuskäigu kaugusel, seega riietusin kiirelt ning astusin tänavale. Esimese asjana oli vaja aga selgeks teha, milline see mereäär siin on. Eelnevalt kaarti vaadates ja majutusasutuse kaustikut sirvides oli selge, et päris randa Porto Formosos pole, kuid lootsin siiski leida ligipääsu veele ning vähemalt varbad hommikuti märjaks kasta. Ainuke, mis sel hommikul aga märjaks sai, olid mu riided.

Nagu nimi ütleb, on Porto Formoso väike sadamaküla ning mingit mereäärt siin tegelikult pole. Vaatasin pettunult betoonist paadisilda ning jätkasin oma teed. Vaikselt hakkasid langema tuttavad harvad sademed, andes mulle vihje – jookse nüüd! Paraku olid kõik siinsed pisikesed kahekordsed majad ilma igasuguse räästaaluseta, nii et paduka saabumisel litsusin end lihtsalt ühe maja seina vastu. Nagu Ponto Delgadaski ei pidanud ma vihma lõppemist liiga kaua ootama ning olingi juba uuesti poe poole teel. Poeke oli täielik nõukaaegne roostes riiulitega minimarket. Minu üllatuseks oli värske puuvilja valik küllaltki kesine. Leidsin siiski mingi jogurti, paar banaani ja kaerahelbeid, mis peaks hommikusöögi katma. Haarasin ka munad, pasta ja pestot õhtusöögiks, lõunat lootsin majast väljas süüa. Kassasse jõudes aga selgus, et poepidaja ei rääkinud sõnagi inglise keelt ning puudus kaardimakse võimalus. Euroopas? Olin väga üllatunud, sest kuigi Marokos olin harjunud sularaha-eluga, siis siin ma isegi ei mõelnud selle peale. Õnneks oli mul rahakotis veel Marrakeshi lennujaamas vahetatud 20 eurot, seega sain oma toidukraami siiski kätte. Vaat sulle nalja.

Tagasi “kodus”, vaatas mulle köögis vastu kristallkausi jämedate klaastükkidega kaetud plaaditud kivipõrand. Kassid. Need väiksed põrgulised olid keset ööd köögi tasapinnale jäetud kausi ilge pauguga põrandale lükanud ning kuna vabatahtlik polnud veel ärganud, käisid nood nüüd upsakate nägudega ringi, et jeesus küll, kas keegi selle laga siit ära ka juba koristab või. Klassikalised kassid – null süütunnet. Tippisin siis ringi ja sain kuidagi oma hommikusöögi asjad aetud. Kuna vihma sadas, ei hakanud selleks päevaks erilisi plaane nuputama, vaid tegin tassi teed ja kerisin end akna alla blogima. Pärast paaritunnist kirjutamist olid silmad juba krõllis ja jalad kanged, seega tundus aeg minna lõunasöögi otsingutele. Majutuskoha kaustikus oli soovituslike odavate toidukohtade nimekirjas 5minutise autosõidu kaugusel asuv Cafe & Bar Alfredo Sao Bras’is, kust pidi saama lõunaajal odavat kalasuppi. Panin autole hääled sisse ja tegin minekut. Puhveti leidmine polnud üldse lihtne, seega parkisin lõpuks auto lihtsalt tee äärde ja jätkasin otsinguid jalgsi. Selgus, et Google Maps oli suunanud mind kohviku taga asuvale tänavale, kuid tegelikult oli esiuks peatänaval ja lihtsasti leitav. Sisenesin aastasse 1980, kust mulle vaatas vastu klassikaline puhvetilett alkopudelitega ja kriidiga mustale tahvlile kirjutatud menüü. Kolmeeurone kalasupp oli täitsa kirjas, seega seisin leti äärde teenindaja tähelepanu püüdma. Seal toimetavad neiud olid üllatavalt andekad minu kohaolu täielikus ignoreerimises. Seisin kannatlikult ja jälgisin nende omavahelist sehkendamist ning edasi-tagasi köögivahet pendeldamist. Tundus, et üks suur laudkond purjus portugallasi oli just lõpetanud einestamise ning soovis oma arveid ükshaaval kaardiga tasuda, samal ajal ühekaupa kreemikorvikesi tellides, neile üle baarileti kaneeli peale raputades ning siis mitte just väga esteetilisest suhu toppides. Tegevusi saatis korralik lärm, mis oli väga sarnane meie kallite põhjanaabrite käitumisele. Lõpuks nii umbes 15 minutit hiljem oli mass lahkunud ning mul õnnestus ühe neiuga pilkkontakt saavutada. Ta põrnitses mind tüdinenult ning ühmas, et söögi tellimiseks tuleb restorani poolele minna. Nojah, nii et ma olin siis terve selle aja tühja passinud.

Astusin kõrvalruumi, kus oli juba vähe kenam olemine. Inimesed istusid valgete paberist laudlinadega kaetud laudade taga ja einestasid lõunat. Võtsin istet ning viipasin valges särgis lipsu ja põllega vanamehele, et sooviks seda kalasuppi palun. Märkasin, et ühes teises lauas söödi parasjagu ka kalasuppi – keset lauda oli suur plekist kauss ning inimesed tõstsid endale sealt ette, haugates kõrvale mõnusat värsket saia. Ootasin põnevusega, kuni ka mulle toodi isiklik plekist lähker lauda. Paraku minu päevasupis ei olnud säherdusi suuri kalatükke nagu kõrvalseltskonna lauas, samuti ei õnnistatud mind kahjuks saiakorviga, aga noh, hea küll, säästuvärk ju. Rüüpasin hoopis L’aranjada’t peale ja lürpisin suppi, mida oleks jagunud ka õhtusöögiks. Pühkisin suu puhtaks, tänasin ja asusin tasumiseks uuesti puhvetileti äärde. Kohalikele sarnaselt palusin ka endale ühe kreemikorvi eine lõpetuseks. Tegemist polnud siiski pastel de nata‘ga, vaid mingi muu sarnase kondiitritootega. Ei olnud nii magus ja erilist maitseelamust ei pakkunud. Noh, söögikord sai igatahes edukalt seljatatud. Kiire poeskäik snäkivarude täitmiseks (siin on poodides üllatavalt kesine toiduainete valik) ning edasi oli päevaplaanis väike matkake. Parkisin auto Miradouro do Adro da Igreja kiriku juurde ning kössitasin veidi enne minekut autos. Olin kuidagi kahevahel, sest ümbruses polnud ainsatki hingelist ning taevas nägi taas üsna ähvardav välja. Sees ei olnud eriliselt hea tunne, sest saar mõjus madalhooaja tühjuses kuidagi kõhedalt ning ma polnud viimastel päevadel ühtegi sõbralikku kohalikku kohanud. Kõik millegipärast jõllitasid mind altkulmu, ka siis kui ma lihtsalt tänaval autoga neist mööda sõitsin. Lõpuks võtsin end siiski kokku, väljusin autost ja asusin kõndima matkaraja suunas.

Tee esimene osa viis mind väga imelikult läbi väikese eravalduse, lehmalauda kõrvalt mööda ning tegi seejärel pöörde pooliku maja juurest, kus kaks meest parasjagu ehitasid. Korraks mõtlesin, et ehk olen valel teel, sest mehed põrnitsesid mind imelikult. Õnneks aga pärast pööret viis tee siiski loodusrajale. Meeste pilke oma kuklal tundes tekkis ärevus – kaks meest vaatavad, kuidas üksik naisterahvas džunglisse suundub, kus tõenäoliselt pole tee peal mitte kedagi teist vastu tulemas. Jälle käis peast läbi, et äkki peaksin ikka tagasi minema, kuid otsustasin puude varju jõudes hoopis tempot tõsta. Kuna tee viis mäest alla, otsustasin liikuda kerges sörgis. Noh, tundub, et keegi mulle järele ei tulnud. Rada kulges mööda tõelist troopilist vihmametsa. Imetlesin, kui SUUR siin saarestiku looduses kõik on. Ma pole elusees näinud, et sõnajalad sirguks nagu väiksed palmipuud mitme meetri kõrgusele. Varsti jõudsin kiitsukese jõeni, mis kohises pisikeste kärestikena mööda mäenõlva ookeani suunas. Jõealdal märkasin pisikest maakividest ehitatud mahajäetud onnikest, mille ees oli midagi käsikivi sarnast. Lähenesin ettevaatlikult, uurides, et ega kedagi majas sees pole ning tundsin taaskord seletamatut vajadust sealt kiirelt mööda joosta. Jäin veidi eemal seisma, süda pekslemas ning vahtisin seljataha – no ei ole siin kedagi, üksi oled. Üritasin end korrale kutsuda, sest mis tühi närveldamine see nüüd siis olgu. Aga ei õnnestunud maha raputada seda tunnet, et olen siin täiesti ihu-ihuüksi ja keegi peale nende kahe mehe ei ole teadlik minu praegusest asukohast. Lõpuks jõudis matkarada ookeani äärde, kus tundsin lõpuks kergendust. Millegi pärast tekkis ranniku äärde jõudes tunne, et olen justkui “nähtavam” ja nii on turvalisem. Istusin korraks kiirelt mäkke tõusva astangu eel maha ning jälgisin ookeani möllu. Lained tulid suure hooga ja murdusid pahisedes kaldal. Lõputuna laiuv ookean tundus nii sürreaalne, sest minu silm pole harjunud nii lõputult avanevate vaadetega. Samal hetkel hakkas aga silma mere poolt lähenev tume vihmapilv, mille esimesi piisku oli juba tunda, seega tuli teekonda jätkata. Pääsesin seekord kergelt, sest vihm jõudis küll minuni, kuid ei kulmineerunud päris lausvihmaks. Matka viimane veerand kulges karjamaade ja eramaade vahelt mööda kruusateed, koduse lehmasõnniku hõngu taustal. Lõpuks tuli välja ka päike, mis oli loojumas, ning rõõmustas mind soojuse ja värvide mänguga. Autosse tagasi jõudes olin kergendunud, et minu paha sisetunne ei väljendunud reaalsuses ning et olin enda keha mõnusalt liigutanud.