Mandrivahetus: Marrakesh-Porto-Sao Miguel ja uus hirm

15. novembri varahommikul ärkasin äratuskella ja ärevuse peale, et sättida end 7:15 väljuvale lennule. See tähendas kell viis ärkamist ning hambapesu, hommikusöögi ja riietumise mahutamist poole tunni sisse, InDrive’i tellimist ja palvetamist, et mõni auto sellisel kellaajal ikka saadaval on ja hingehinda ei küsi ning lõpuks oma kodinatega vaiksel ja tühjal tänaval hommikupimeduses ootamist. Kuna allkorrusel asus õmblusateljee, jätsin tuppa rippuma ühe Maroko sallidest ja oma mini teksakleidi. Tundus, et nende aeg oli paraku läbi. Ehk leiab keegi teine neile kasutust. Olin igaks juhuks AirBnb omaniku mehega kokku leppinud, et kui mul ühtegi taksot ei õnnestu leida, siis võin ta üles ajada ja ta viskab mu ise lennujaama ära. Lennujaam oli tegelikult täitsa lähedal, nii kolme kilomeetri kaugusel, seega see tagavara variant rahustas mind, kuid närv oli ikka sees. Hüvasti, 7 nädalat Marokos ja Aafrika manner, väike põige tagasi Euroopasse, tasuta interneti ja eurode maale! Üritasin mitte mõelda, mis mind pärast seda ees ootab ja keskenduda ühele hetkele korraga. 

Kontrollisin viis korda üle, et kas mul ikka on Ryanairi väljaprinditud piletid olemas. Passi asukoha kontroll on nagu mingi sunduslik tikk juba. Et närvisüsteemis ikka särtsu sees hoida! Taksoõit läks kiirelt ja ladusalt ning olingi juba Marrakeshi lennujaamas. Oi, kui ilus, suur ja valgelt särav see hommikuhämeruses oli! Vudisin kiirelt Ryanairi laua juurde ning jäin ärevusega enda eest järjekorras olevaid inimesi jälgima. Kellel polnud piletid prinditud, kes püüdis käsipagasi pähe võtta normaalmõõdus seljakotti, mis ilmselgelt Ryanairi anorektiliste standardite sisse ei mahtunud. Tundsin kõhus raskust, sest olin endale ostnud kõige minimaalsema äraantava pagasi, mis on 10 kg.  Õnneks lendasin ma oluliselt jahedamasse sihtkohta, mistõttu olin endale selga ladunud tossud, teksad, pusa, salli ja ümber kere sidunud jope. See peaks juba paari kilo jagu pagasit kergendama.

Lõpuks oli minu kord hirmsale letile läheneda. Viskasin oma truu seljakoti kaalule ning ette lõi…10.6 kg! Juhuuuuu, juubeldasin sisemiselt. Vaatasin kiirelt otsa stjuuardile, et kas tuleb siit veel mingi üllatus, aga ei. Tuima näoga prinditi pagasikleeps välja ja saadeti kott teele. Märkasin teel turvakontrolli valuutavahetusputkat, kus oli aknal silt “vahendustasuta”. Lükkasin unisele härrale luugivahelt oma viimased dirhamid ja sain vastu ilusa koduse 20eurose kupüüri. Ah, kuidas ma oleks tahtnud musi anda sellele rahatähele! Millegi pärast euro lihtsalt kannab endaga pärast Euroopast eemal olemist mingit kodust lohutust. Nii puhas, nii ilus! Nüüd oli vaja ainult midagi peale hakata oma viimaste kõlisevate dirhamitega rahakoti põhjas. Pöörasin kukru tagurpidi ja lugesin kokku 41 dirhamit. Noh, me oleme küll lennujaamas, aga ikkagi Maroko pinnal, seega võiks ju ka siin 4 euro eest ühe hommikukohvi saada! Turvakontroll sündmustevaeselt läbitud, võtsin suuna Starbucksi suunas. Lasin silmadel mööda hinnakirja joosta ning tuvastasin, et minu lemmik flat white maksab…42 dirhamit! Ohkasin valjult ja vaatasin kurbade silmadega teenindajale otsa. “Ma tahaks flat white’i osta, aga mul on ainult 41 dirhamit…” Härra süda polnud kivist ning ta rehmas ilma pikemalt mõtlemata: “Ikka saab, anna siia.” Ja nii ma oma viimastest sentidest vabanesingi! 

90 minutit hiljem istusingi Ryanairis kitsal istmel, põlved kokkusurutud ja vahtisin aknast välja. Oo, Maroko, mu Maroko. Meil oli küll keerulisi hetki ja sa oled minu jaoks natuke liiga intensiivne, aga ma jään sind igatsema! Sa olid rohkem, kui ma oskasin oodata ja loota ning ma tulen kohe kindlasti siia veel tagasi. Lennuk võttis koha sisse ja asus vurama. Olin täiesti unustanud, millised kohutavad ronud on Ryanairi lennukid, ning sel hetkel kui rattad õhku said ja Marrakesh aina kaugemale jäi, hakkas lennuk kõrbetuule käes tohutult rappuma. Ehmatasin end näost valgeks ja korraga lõi sisse täiesti uus tunne – lennuhirm. Õigem oleks vist öelda surmahirm. Peas hakkasid jooksma kõikvõimalikud paanikad: mis siis, kui mu reis lõppebki siin ja ma ei jõuagi enam koju tagasi? Miks mul on vaja olla selline rahutu hing, nüüd lõpetangi musta plekina kusagil keset kõrbe! Oleks võinud rahulikult oma Eesti elu edasi elada, aga ei… Ühel hetkel sai esimene rappumine otsa, kuid turbulentsi saime selle kahetunnise lennu jooksul tunda veel korduvalt. Nüüd hakkasid kerima uut sorti mõtted. Okei, selle lennu elan üle, aga mul tuleb ju täna veel lennata. Mis siis, kui mul tekibki paanika keset Atlandi ookeanit?? Ja ega sellega mu lennud ju lennatud pole! Mõtle, kui palju lende mind veel ees ootab, enne kui ma Eestisse tagasi jõuan?! Kerisin, mis ma kerisin, kuid lõpuks sai see lend läbi ja mina kindlale maapinnale. Noh, nüüd oli vähemalt kaheksa tundi aega rahuneda ja restarti teha. 

Porto to-do nimekirjas oli üsna mitu asja: pagas hoiustada, H&M’ist uued teksad, aluspesu ja sokid osta; kulmupüsivärv Sephorast leida, pastel de nata’t süüa. Tegelikult tahaks kuskile kasutatud raamatute poodi ka jõuda ning ühe raamat endale skoorida. Esimese asjana otsisin üles hoiukapid, kuid seal pidin tõtt vahtima tõsiasjaga, et enamik kappe olid kas rivist väljas või hõivatud. Oeh. Nojah, väike tõrge plaanides, kuid guugeldasin välja, et Porto rongijaamas on võimalik ka pagasit hoiustada. Lennujaamast sõitis kesklinna rong, seega navigeerimine oli kiire ja mugav. Ühe otsa pilet maksis 2,25€ ja sõit kestis umbes 40 minutit. Jõllitasin terve tee aknast välja ning kuigi sadas vihma, ei olnud ma pärast seitset nädalat kõrbekuivust sellest absoluutselt morjendatud. Oh, kõik tundus nii roheline ja värske! Rongijaama jõudes leidsin pagasikapi üles, kus parasjagu kohmitses üks vanamees, keda abistas mustanahaline töötaja. Mees pöördus seejärel portugali keeles minu poole, minu nägu nähes aga lülitus ümber puhta briti aktsendiga inglise keelele, uuris kust ma pärit olen ja kui kauaks hoiuperioodi vajan ning soovitas siis hoopis enda turismipunkti pagasihoidu – tulevat odavam. Vaatasin teda veidi kahtlustava näoga, sest eks igaühele on tema äri ikka südamelähedasem, aga mees ei tundunud eriline skämmer, seega läksin temaga kaasa. Samal ajal, kui ta mu passist andmeid arvutisse toksis, sain teada, et mees on elanud enamuse oma elust Londonis, pärit on Nigeeriast, aga Portugalis tunneb end eriti koduselt. Elulood räägitud, asusin teele. 

Rongijaamast välja astudes vaatas mulle otsa hall ja sombune, kergelt vihmane, kuid siiski sümpaatne Porto linn. Olin endale esimeseks sihtkohaks valinud sõbranna Steffi soovitatud C’Alma Coffee Roomi. Teel sinna aga tundsin, et emake loodus on valinud just tänase päeva spetsiaalselt minu jaoks välja ning järjest intensiivsemalt tuikavale emakavalule hakkas lisanduma ka iiveldus ja nõrkus. Imeline ajastus. Õnneks oli kohvik üsna lähedal, seega komberdasin end kuidagi kohale, kuid pidin leppima faktiga, et teisest kohvist pean siiski täna loobuma. Kohvik ise asus uhkes vanas hoones, kus rasked uksed avanesid punase vaibaga kaetud treppidele. Tippisin ettevaatlikult üles, tundes end täiesti võõrelemendina selles keskkonnas. Fuajee oli nagu muuseum, kuid tundus väljasurnud, justkui parimad aastad oleks juba seljataga. Paremat kätt jääv kohvik nägi õnneks “normaalsem” välja, seega astusin julgelt sisse ja asusin toodangut skännima. Jaa, pastel de nata oli täitsa olemas ning kohvivalik oli sobiv snoobide märjaks unenäoks. Palusin kahetsustundega teevalikut näha ning otsustasin punase marjatee kasuks, mis mulle peenel kandikul ette toodi. Pastel de nata’de osas läksin muidugi ahneks. Esimese korvikese võist puru huultelt limpsides sain aru, et teine oli ikka täitsa üleliigne. Mitte ainult oma täitvuse tõttu, vaid märkasin ka, et peanahk oli sügelema hakanud. Selline reaktsioon tabab mind harva, kuid üljuhul siis, kui olen suhkru või piimaga liialdanud. Pistsin siiski ka teise korvi nahka ning siis märkasin pead kratsides juba midagi ootamatut – peanahale olid justkui muhud tekkinud. Okei, kas ma lähen nüüd üleni turse või, mõtlesin hirmuga, sest sellist allergilist reaktisooni ma küll varem kohanud polnud. Tundus, et mu kehale oli nisu limiit saabunud… Nüüd siis, pagariäride imemaale saabudes. 

Võtsin suuna H&M’i suunas, mis on ainuke pood, kus müüakse (aeg-ajalt) minu kehatüübile sobivaid teksapükse – kitsa sääre ja kõrge pihaga, mis hoiab ilusti kõhu ja selja ümbert ega pigista kuskilt üleliigselt. Käisin ei-tea-mitu ringi poes, kuni pidin õudusega tõdema, et kitsad teksad on ametlikult planeedilt Maa tühistatud! Ma ei suutnud seda uskuda. Nii et nüüd peavadki kõik neid lollakaid laie pükse kandma või?! Ma arvasin, et see trend jäi 2000ndatesse… Andsin alla ja vedasin ühe paari lohvakaid pükse endaga riietuskabiini. Tõmbasin püksid jalga ja vau, nii mugav! Piidlesin end ühte ja teistpidi ning vaatasin peeglist vastu vaatavale 13aastasele otsa. Kas ma kannan selle ikka välja või? Saatsin pildi Piretile ja küsisin, et kas nüüd ongi nii või. Piret kinnitas, et skinny jeans’id on maapagendusse saadetud ja ka tema on pidanud oma esimesed laiad püksid soetama. Aga lohutas, et need on täitsa mugavad! No selge, tuleb siis viimases hädas need ära osta. End peeglist uurides avastasin aga ehmatusega, et lisaks punetavale peanahale oli ka mu parem põsk punetavalt turse minemas. No lihtsalt imetabane. Ei mingit nisu ja suhkrut, kuni see olukord normaliseerub. Läksin leti juurde maksma ning uurisin, et kas oleks ehk võimalik oma vanad teksad nende korjanduskasti jätta, ma paneks uued kohe jalga. Selle peale vaatas teenindaja mulle kõrgi näoga otsa ja teatas, et see on ainult kohalikele ja selleks tuleb pikk ankeet täita, seega ei. Pööritasin silmi. Tahad anda riideid, aga ei võeta. 

Vihmasadu hakkas nüüd juba natuke rohkem iseloomu näitama, kuid mul oli õnneks vihmajope üll. Paterdasin üle tänava Sephorasse ja uurisin lõhnapilves hõljuvatelt teenindajatelt, et kas neil kulmuvärvi on müügil. Noor neiu suunas mind usinalt kulmupliiatsite leti juurde ning hakkas mulle valikut tutvustama. Pidin talle vahele segama: “Ei, ei, ma mõtlen kulmuVÄRVI. Sellist, mis peale jääb.” – “Jajaa, see on veekindel ja püsib pikalt! Näete, ma näitan!” hakkas neiu ühe pliiatsiga mu näo suunas lähenema. Taganesin mõned sentimeetrid: “Ei-ei, ma mõtlen nagu PÄRIS värvi, millega kodus ise värvida.” – “Jaa, just, just oodake palun üks hetk, ma näitan teile, olge korraks palun paigal…” muutus neiu veidi kannatamatuks ning asus juba ühte minu kulmu värvima. Noh, nüüd oli juba hilja taganeda, las ta siis värvib nad ära, kuid ma ei jätnud siiski jonni: “Palun, see on kulmupliiats! Mul see juba on, ma otsin PÜSIVÄRVI! Mis 4-6 nädalat peal küsib!!” Nüüd astus neiu ehmudes tagasi, jättes mind pooleteise värvitud kulmuga. “Ah, te mõtlete kohe päris värvi… (mida mina siiani olin siis öelnud??) Ei, sellist meil küll pole, meil on meigitarvete pood, seda peate kuskilt professionaalsest salongist küsima.” Oeh. Lootusetu. Lasin tal oma kulmu lõpuni joonistada, tänasin, ning tegin kiiret minekut. Jäägu need kulmud siis kus seda ja teist. 

Nüüd oli kätte jõudmas lõuna aeg ning asusin kõndima sõbranna Steffi teise soovitatud restorani Wagon suunas. Kuna pärast 10 minutit jalutuskäiku hakkas juba ladinal sadama, minul tuli aga nendes samades riietes päeva lõpuni vastu pidada, pöörasin esimesse juhtuvasse India restorani (Shahi Dawat), mille ees oli silt “Päevapraad butter chicken 7,99€”. Noh, rohkem polnud mul vaja teada, ronisin aga sisse. Sees vaatas mulle otsa naljakas oranž interjöör valgete salvrätikutega. Kaks hindu meest igavlesid leti taga telefonides, kuid minu sisenedes hüppasid ehmatusega püsti. Peale minu kedagi teist restorani ei olnud, seega sain endale uhkes üksinduses laua valida. Tellisin masala tee ja võikana ning jäin ootama. Teenindaja tundus minu tellimusest segaduses olevat, kuna soovisin teed enne sööki. Nii ta siis seisis köögiluugi juures ja lobises midagi minu suunas vaadates. Lõpuks toodi mulle tee aupaklikult kätte ning nii ma seda siis restoranipersonali valvsa pilgu all lürpisin. Tegin demonstratiivse lõpunoodi viimase lonksuga, mille peale noormees kohale jooksis, et mulle koheselt toit ette kanda. Kogu see olukord oli paras komejant ja millegi pärast olid kõike selle juures jube kohmetud. Sõin siis oma maitsva võikana ära, maksin arve ja jalutasin läbi vihma tagasi rongijaama. Porto jättis endast selle lühikese vihmase sissepõike põhjal väga sümpaatse mulje. Palju kohvikuid ja tapase baare, ilusaid mööblipoode, madalaid maju. Natuke nukker tunne tekkis sisse läbi akna neid hubaseid restorane vaadates, kus sõbrad laua taga jutustasid. Tundsin oma inimeste igatsust.

Võtsin rongijaamast taas oma pagasi ning oligi aeg naaseda lennujaama ning ette võtta tänane teine lennureis keset tühja Atlandi ookeanit. Põnevuse ja hirmujudinad jooksid korraga mööda selgroogu üles. Noh, saame näha siis!

Kärt