Viies päev Assooridel ehk Kärt kahe heinakuhja vahel

Viienda päeva hommikul – üllatus-üllatus – sadas taaskord vihma. Taaskord suurepärane põhjus tassi teega aknalaua taha end kerra tõmmata ja blogimisele pühenduda. Kohe väga-väga kirjaneitsi tunne tekkis ikka! Kui see olekski mu igapäevaelu, siis ma poleks ülemäära pahane. Umbes täpselt nii kaua, kui läheb aega ühe postituse kirjutamiseks, suudab mu keha kannatlikult paigal istuda. Seejärel aga tekib juba vajadus end liigutada, seega nii umbes poolteist tundi hiljem, kui pilve tagant hakkas piiluma päike, lõin läpakakaane kinni, pakkisin kotti ujumisasjad, panin selga mugavad “matkariided” ning võtsin suuna Praia dos Moinhose ranna poole, mis jäi Porto Formosost umbes poolteist kilomeetrit lääne poole. Tee kulges väga järsult üles-alla ning tänavat ääristasid tihedalt üksteise külge pikitud pisikesed erivärvilised majad. Kuna vaikselt hakkas lõunaaeg kätte jõudma, oli mul plaanis teha üks mõnus ookeanisulps ning seejärel Moinhoses keha kinnitada. Asuvat seal üks kiidetud restoran nimega Mare Cheia, mille pilte sirvides mul hakkas suu mereandide peale vett jooksma. Kohale jõudes selgus aga kurb tõsiasi, et kõikidest nädalapäevadest just nimelt teisipäeviti oli see restoran suletud… Nojah. Rannas pidi veel asuma üks merevaatega terrassiga kohvik, seega ma liigselt meelt ei heitnud.