Viies päev Assooridel ehk Kärt kahe heinakuhja vahel

Viienda päeva hommikul – üllatus-üllatus – sadas taaskord vihma. Taaskord suurepärane põhjus tassi teega aknalaua taha end kerra tõmmata ja blogimisele pühenduda. Kohe väga-väga kirjaneitsi tunne tekkis ikka! Kui see olekski mu igapäevaelu, siis ma poleks ülemäära pahane. Umbes täpselt nii kaua, kui läheb aega ühe postituse kirjutamiseks, suudab mu keha kannatlikult paigal istuda. Seejärel aga tekib juba vajadus end liigutada, seega nii umbes poolteist tundi hiljem, kui pilve tagant hakkas piiluma päike, lõin läpakakaane kinni, pakkisin kotti ujumisasjad, panin selga mugavad “matkariided” ning võtsin suuna Praia dos Moinhose ranna poole, mis jäi Porto Formosost umbes poolteist kilomeetrit lääne poole. Tee kulges väga järsult üles-alla ning tänavat ääristasid tihedalt üksteise külge pikitud pisikesed erivärvilised majad. Kuna vaikselt hakkas lõunaaeg kätte jõudma, oli mul plaanis teha üks mõnus ookeanisulps ning seejärel Moinhoses keha kinnitada. Asuvat seal üks kiidetud restoran nimega Mare Cheia, mille pilte sirvides mul hakkas suu mereandide peale vett jooksma. Kohale jõudes selgus aga kurb tõsiasi, et kõikidest nädalapäevadest just nimelt teisipäeviti oli see restoran suletud… Nojah. Rannas pidi veel asuma üks merevaatega terrassiga kohvik, seega ma liigselt meelt ei heitnud. 

Randa jõudes tabas mind aga järgmine pettumus. Ilm oli tuuline ning tume meri möllas süngelt ja ähvardavalt. Ma küll armastan suurtes lainetes möllamist, kuid mitte siis, kui ma rannas ainuke inimene olen ning keset randa seisab hoiatav silt ohtliku hoovuse ehk riptide’i kohta. Lisaks paistsid siin-seal veest suured teravad kivid, mistõttu oli vette minek põhimõtteliselt eluohtlik ja seega välistatud. Kõndisin veidi mööda rannaäärt edasi-tagasi, et vähemalt varbadki soolaseks saada, kuid meri oli nii lahke, et tõmbas mul püksid põlvedeni märjaks. Istusin ohkega kivile ja jäin ookeani vaatama. See on ikka üks tõsine narrimine, kui meri on, aga ujuda ei saa. Jäsku kuulsin selja tagant olukorda täiesti mittesobivat häält – kuke kiremist. Vaatasin enda ümber ringi, kuid ei midagi. Jätkasin mere jälgimist, kui kiremine kostus uuesti. Tõusin püsti ja hakkasin vaikselt hääle suunas kõndima, kuni avastasin merre voolava pisikese oja teiselt kaldalt põõsast mind kahtlustavalt piidleva kuke. Uhke härra lasi kuuldavale uue kiremise, mille järgselt silmasin ülalvoolu paterdavat kanakarja. Ahaa, terve õukond on suplema tulnud! See vaatepilt oli samaaegselt nii tobe kui tore. Muigasin, pühkisin jalad liivast puhtaks ja liikusin rannakohviku hinnakirja uurima. Burger, friikad, pitsa… noh, ei, seda ma nüüd küll Portugali sööma ei tulnud. Kui kala ei saa, siis ma ei taha midagi. Otsustasin hoopis mööda teed edasi kõmpida ja matkaradade poole suunduda. Olin umbes 400 meetrit kurvist üles kõndinud, kui hakkasin oma otsuses kahtlema. Matk ise võtab umbes 1,5-2 tundi, aga mul oli juba kõht tühi. Lisa siia juurde veel Porto Formososse tagasi kõndimise ja toidu ootamise aeg. Tundus, et kohe-kohe võib hakata ka uuesti vihma sadama. Aga ma tahtsin ju matkata… Seisin nagu kits kahe heinakuhja vahel otsustusvõimetult keset teed ning keerasin lõpuks kannapealt ringi ja hakkasin Porto Formose poole pettunult tagasi kõndima. Rannast uuesti möödudes märkasin teeviita kirjaga “Cascata do Limbo”. Et siis kosk? Kui kaugel see asub ja kas ta ka vaatamist väärt on, jäi teadmatuks. Tundsin otsmikul esimesi vihmapiisku. Kõndisin veidi edasi, kuid jäin siis seisma ja asusin uuesti seda otsustusvõimetut edasi-tagasi tangot tantsima. No pekki küll, mis minuga täna toimub?! Vihastasin iseenda ja olukorra tobeduse peale ning kõndisin tagasi sildi juurde. Saab vähemalt mingigi matka tänase päeva peale kirja!

Matkarajal sain taaskord ohhetada ja ahhetada Assooride troopilise looduse peale. Kõik oli nii lopsakas, märg, roheline. Pärast umbes 10minutist jalutuskäiku mööda jõeäärt avanes mulle imeilus vaade – idülliline piknikuplats, mille taga pahises kõrgelt alla kosk, moodustades enda alla väikse loodusliku basseinikese. Kõndisin veekogu juurde ning põrnitsesin seda kahtlustavalt. Põhi paistab, seega liiga sügav ei tundu olevat, kuid millest see põhi tehtud on, jääb veidi arusaamatuks. Tundub olevat liiva ja savi segu. Heitsin pilgu taevasse, kust jätkuvalt tilkus jämedaid piisku, mis polnud aga vahepeal paduvihmaks edasi arenenud. Piidlesin jõekallast ja kose ümbrust nii ülevalt kui alt, kust hetkel vähemalt ei paistnud ühtegi hingelist vastu. Hakkas jälle tuttav kitse-heinakuhja tants pihta – aga äkki hakkab sadama vahepeal ja mu asjad saavad märjaks? Aga äkki keegi tuleb? Aga äkki ma libisen? Aga…aga…aga… Issand jumal, Kärt, palun ole inimene ja võta ennast nüüd kokku! Vihastasin uuesti ja otsustasin, et koses ujumist kahetsen ma kindlapeale vähem kui mitteujumist. Kiskusin riided seljast, tõmbasin trikoo selga ja libistasin end jääkülma vette. Kuna seal, kus liivasem põhi paistis, oli vesi mulle umbes poole reieni, otsustasin sinnasamma nagu väike konnake maha kükitada. Liigutasin natuke enda ümber käsi, ootasin, kuni hingamine rahunes, ja ronisin uuesti kaldale. Noh, nii, tehtud, mõtlesin kergendunult ja jäin natukeseks vaikuses pahisevat koske vaatama. Oeh, üksi olemisel ja üksi olemisel on ikka vahe. Hetkel mulle see viimane ausalt öeldes ei meeldinud!

Sel hetkel, kui asusin end riidesse panema, otsustasid taevakraanid lõpuks avaneda, seega proovisin end tiheneva vihma käes kiirelt kuivatada ja riide toppida. Tagasiteel tuli mulle lõpuks ikkagi üks matkav paarike ka vastu. Näed, inimesed! Nüüdseks oli kõht ikka kohe väga tühi, seega tegin Porto Fermoso suunas tempot. Sel hetkel otsustas aga ei-tea-kust tulla välja päike. Ja kohe nii tugevalt, et pidin mitu kihti riideid maha koorima. Nii ma siis edasi kõndisin maika väel, novembrikuu päike põski kütmas. Korisev kõht aga enam armu ei andnud, seega pikalt valimata astusin sisse esimesse baarilaadsesse kohta, mis mulle enne silma oli hakanud. Tundus küll selline kahtlane kõrts, kus kohalikud keset kolmapäeva end õllesuminasse joovad, kuid otsustasin siiski riski võtta, et ehk ikka antakse süüa ka. Casa de Pastosse sisse astudes sain aga üllatuse osaliseks, sest baari kõrvalt viis trepp üleskorrusele, kust avanes kena ruumikas söögiterrass. Kellaaeg oli selleks hetkeks juba kaks läbi, mis Portugalis ilmselgelt pole enam mingi lõunaaeg. Enamik kohti sulgevad päeval kella kolme ja kuue vahel uksed ning teenindatakse ainult lõuna- ja õhtusöögiaegadel. Jõudsin seega napilt.

Uurisin menüüd põhjalikult ning olin üllatunud, kui kallis kõik oli. Saan aru, et mereannid ja värske kala võibki maksta 15-20 eurot, aga saarel, kus kalavarud on põhjatud, tundub mulle üsna ekstreemne lõuna eest 20-30 eurot välja käia. Õnneks hakkas mulle silma päevakala, mille pidi kätte saama 15 euroga. Esitasin teenindajale rõõmsalt oma soovi, mille peale teine vastas, et päevakala on tänaseks otsas. Olin löödud, sest selle variandiga ma ei olnud arvestanud. Kuna kõik muud pearoad olid kas liiga kallid või mitte-kalaroad, heitsin paanilise kiirpilgu eelroogadele ja magustoitudele, ning jäin pendeldama kahe roa vahel – krevetid koduse retsepti järgi või verivorst ananassiga. Just nii, lugesite õigesti. Verivorst ananassiga on üks Assooride rahvustoite, mis mul oli plaanis kindlasti ära proovida, sest esiteks kõlas see väga kummaliselt ning teiseks kes teab, millal avaneb järgmine võimalus verivorsti süüa. Hetkel käisid mu neelud aga siiski meresaaduste järele, seega valituks osutusid krevetid, Laranjada ja koduse passionvilja mousse. Ei läinud viite minutitki, kui lauda saabus pisike kauss kuue kreveti, sidruniviilu ja korvitäie värske saiaga. Ahsoo, nojah, see on siis minu tänane lõunasöök. Pigistasin lootusrikalt krevettidele sidrunit peale ja haarasin ühel sabast kinni. Krevetike oli aga täiesti…külm?! Mis selle retsepti täpsemalt koduseks tegi, jäi arusaamatuks. Kas need keedetud krevetid olid ehk lastud koduses köögis maha jahtuda enne serveerimist või? Õnneks nälg on parim kokk, seega pistsin ükshaaval kõik oma kuus krevetti nahka, proovides igatüht neist maksimaalselt nautida, samal ajal saia peale haugates. Ma ei tea, kas te olete kunagi külma krevetti ja saia üheaegselt proovinud mäluda, aga see kooslus imab su limaskestad kuivaks nagu paber. Suutäis käis ringi ega tahtnud kuidagi alla minna. Kulistasin aga heldelt Laranjada’t otsa, et selle tõeliselt kummalise toidukorraga kuidagi ühelepoole saada. Lõpuks limpsisin oma sõrmed puhtaks ja andsin neiule märku, et ta võib mu magustoidu nüüd kohale tuua. Minu õnneks oli söögisaalis ka kraanikauss, sest umbes sama kuiv, kui on saia ja külmade krevettide närimine, on krevetiste sõrmede pühkimine kuivadesse pabersalvrätikutesse. Kultuurilise elamuse poolest ei soovita kumbagi.

Pärast 20eurose arve tasumist kõndisin tagasi kodu poole ja mõtisklesin segaduses, et mille eest ma nüüd täpsemalt maksin, sest kõht oli mul jätkuvalt tühi. Tegin kannapöörde nurgapealsesse poodi, mis tekitas taaskord tunde, et olen ajas umbes 40 aastat tagasi reisinud ja otse nõukaaega astunud. Riiulid olid pooltühjad ja hõredalt täidetud, kaupade valik kesine. Haarasin pikemalt mõtlemata suure paki kohalikke juustumõngleid ning paki Oreoid meenutavaid küpsiseid. Sättisin end pärastlõunaks uhkelt voodisse snäkkide keskele ja asusin oma järgmist ehk minu saarel viibimise viimast täispikka päeva planeerima. Olin kõik oma lootused ja ootused sellele päevale sättinud ning õnneks paistis, et ilmateada oli nõus minuga koostööd tegema, seega kavatsesin sellest ehitada ühe tõelise turisimipäeva. Asusin kaarti uurima, arvustusi lugema, distantse mõõtma ja pileteid broneerima. Nii, tundus, et neli sihtpunkti ühele päevale mahutada on täiesti tehtav. Saare ida- ja kaguosa pidin sel korral avastamata jätma, sest see läheks juba liigseks ringirallitamiseks. Olin oma plaaniga täitsa rahul, ainult et kuklas kiheles üks teine ärevus. Mul polnud ikka veel New Yorgis öömaja. Bookingus olid kõik hostelid röögatute hindadega, Airbnb’st rääkimata. Selgus, et hostelikultuur nii suures metropoliidis nagu Suur Õun oli praktiliselt olematu. Alla 100€/öö maksvaid hosteleid oli umbes täpselt viis ning pooled neist olid arvustustega, mis lubasid vereplekke seintel, võikaid öiseid karjumisi ja koridoris kämpivaid kodutuid. Nojah, umbes sellisena ma New Yorki ka endale ette kujutasin. Pärast seda, kui olin Couchsurfingus välja saatnud loendamatul hulgas vastuseta kirju ja tulutult tuttavaid tüüdanud, lõin läpaka sügava ohkega kinni. Ma olin nii kindel olnud, et suudan endale New Yorki tasuta öömaja leida, kuid nüüd pidin näkku vaatama tõsiasjale, et kolm ööd New Yorgis võib hammustada mu pangakontole 300eurose haigutava augu…

Palvetasin kõikide religioonide jumalate poole, et hommikuks mul sellele olukorrale mingi lahendus saabuks ning kui järgmiseks õhtuks kella kuueks pole mingit päästerõngast taevaluukidest alla sadanud, alistun saatusele ja teen broneeringu odavaimasse hostelisse.

Heinakuhja Kärt