Assoorid: saabumine ja esimene päev Sao Migueli saarel

Maandusin vihmasele Sao Migueli saarele 15. novembri õhtul. Sain sel päeval juba teist korda tunda turbulentsi ning tegin läbi mingisuguse spirituaalse transformatsiooni, kui mõistsin, et hirm ja pinges oles mind paraku ei aita. Panin silmad kinni ja keskendusin ainukesele asjale, mis seal maa ja taeva vahel kõlkudes minu kontrolli all oli – hingamine. Iga kord, kui lennuk rappus, proovisin keha lõdvaks lasta, rahulikult hingata ja kujutada ette, kuidas mind ümbritseb kaitsev mull. Hakkasin seda mulli vaikselt laiendama suuremaks ja suuremaks, kuni see ümbritses tervet lennukit. Ja nii ma siis oma mullis rappudes jõudsingi elusalt ühes tükis Assooridele. Lennukiaknast vihmast ja sünget ookeani vaadates tekkis küll natuke kõhe tunne, et siia keset tühjust ma nüüd jäängi. Ühest küljest tekitas keset Atlandi ookeanit olemine oma lõputu avarusega tõelise vabaduse tunde, teisalt aga pani mõtlema, kui haavatav on inimene ikka looduse ees. Peamiselt olin ma aga õnnelik, et lennuk ilma suuremate viperusteta maandutud sai.