Assoorid: saabumine ja esimene päev Sao Migueli saarel

Maandusin vihmasele Sao Migueli saarele 15. novembri õhtul. Sain sel päeval juba teist korda tunda turbulentsi ning tegin läbi mingisuguse spirituaalse transformatsiooni, kui mõistsin, et hirm ja pinges oles mind paraku ei aita. Panin silmad kinni ja keskendusin ainukesele asjale, mis seal maa ja taeva vahel kõlkudes minu kontrolli all oli – hingamine. Iga kord, kui lennuk rappus, proovisin keha lõdvaks lasta, rahulikult hingata ja kujutada ette, kuidas mind ümbritseb kaitsev mull. Hakkasin seda mulli vaikselt laiendama suuremaks ja suuremaks, kuni see ümbritses tervet lennukit. Ja nii ma siis oma mullis rappudes jõudsingi elusalt ühes tükis Assooridele. Lennukiaknast vihmast ja sünget ookeani vaadates tekkis küll natuke kõhe tunne, et siia keset tühjust ma nüüd jäängi. Ühest küljest tekitas keset Atlandi ookeanit olemine oma lõputu avarusega tõelise vabaduse tunde, teisalt aga pani mõtlema, kui haavatav on inimene ikka looduse ees. Peamiselt olin ma aga õnnelik, et lennuk ilma suuremate viperusteta maandutud sai.

Kuigi lennujaam asus kesklinnast ainult 4 km kaugusel, puudus Ponta Delgada kesklinna vahel toimiv ja regulaarne ühistranspordi ühendus, mistõttu oli ainuke võimalus majutuspaika jõudmiseks takso. Nii väiksel saarel loomulikult mingit Bolti või Uberit ei eksisteeri, ainult kohalikud taksojuhid, seega on neil võimalik küsida ka krõbedat hinda. Proovisin ennetavalt uurida lennujaama kodulehelt, mida taksode valikul silmas pidada, aga tegelikkuses seisid taksojuhid lennujaama ukse ees kolonnis ja sina pidid lihtsalt võtma selle, kes parasjagu ees oli. Tammusin veidi aega rahutult jalalt jalale, sest mul oli taskus ainult 10 eurot ja kaardimakseid ilmsegelt ei aktsepteeritud, kuni üks naisterahvas astus minu juurde ja küsis, et kas ma sooviksin taksot jagada. Hingasin kergendunult ja võtsin tema pakkumise vastu. Meie hotellid asusid lähestikku, seega läks trajektoori planeerimine ludinal. Viskasime oma kodinad auto pagasiruumi, võtsime furgooni mugaval tagapingil istet ja asusime läbi vihmase õhtupimeduse südalinna poole teele. Tegime veidi juttu, et kes kust tuleb ja mida saarelt otsib. Selgus, et naine oli pärit Slovakkiast, kuid elas Portos oma portugali abikaasaga, ning tuli Assooridele nädalavahetuseks puhkama. Uurisin, et kuidas portugali mehed siis ka on. “Kohutav, koguaeg kakleme!” põrutas naine. Muigasin, sest olin seda juttu ka mujalt kuulnud. Naine tuli siia vaid kolmeks päevaks ning tema põhiline puhkuseplaan oli minna termaalbasseine külastama. Ahaa, hea teada, et siin sellised võimalused on. Minu jaoks oli naljakas mõelda, et (pool)kohaliku mandrirahva jaoks on Assooridele lendamine umbes sama, kui meie jaoks väike nädalavahetus Saaremaal. Naine ohkas minu taustalugu kuuldes kadedusega, et oleks temal ka raha niiviisi reisida nagu minul ja kuidas tema pole kunagi terveks nädalaks siia tulnud, sest see läheks kalliks. Purskasin naerma, sest ega mul ka raha ei ole, aga reisin ikka. Pikemaks jutuks meil aega polnud, sest olimegi juba kohal. Maksime lühikese sõidu eest röögatud 16 eurot, soovisime üksteisele kena puhkust, viskasin koti selga ja läksin oma paari tänavavahe kaugusel asuvat hotelli otsima. 

Olin endale esimeseks kaheks ööks võtnud veidi kallimaja öömaja, sest tahtsin endale lubada tõelist puhkust. DMCharme oli Bookingus väga kõrge hinnanguga, mistõttu olin nõus oma tavapärasest hinnaklassist veidi rohkem, s.o 42 eurot öö eest välja käima. Omanik oli mulle juba ennetavalt saatnud põhjaliku sõnumi, kuidas hotelli ust üles leida, ning palunud mu lennu numbrit, juhuks kui peaks esinema hilinemist. Hakkasin just parasjagu ukse taga kohmitsema, kui uks lahti lendas ja vastu vaatas laia naeratusega härra Daniel Martens. Kohe mind aga sisse ei lastud, sest esimese asjana tuli härra mulle näitama, kuidas välisukse avamine ja sulgemine käib. See toiming tehtud, lubati mul lõpuks lahkesti edasi astuda. Härra võttis kohe ühe minu koti enda kanda ning alles siis märkasin ma üleskorrusele viivat punase vaibaga kaetud keerdtreppi, paljast Taaveti kuju ja kuldraamiga peegleid. Oota, kuhu ma nüüd täpsemalt olen sattunud, mõtlesin oma märjas vihmajopes ja suure seljakotiga härrale järgnedes. Teisel korrusel avanes väike fuajee ala, antiikmööbliga sisustatud elutuba ning pikk-pikk valge ühiskasutatav köök. Kiire pilk tuvastas, et siin on vist küll olemas kõik kokkamiseks vajalikud atribuutid. Järgnesin härrale poolkorruse võrra kõrgemale (taaskord, mööda punast vaipa), kus asusid magamistoad ning suur kahe kraanikausi ja vanniga marmorpindadega vannituba. Okei, te teete nalja vist, äkki ma olen ikka vales kohas? Seejärel avas härra lugupidavalt ukse minu tuppa. Nüüd pidin ma küll naerma purskama – kas mina broneerisin selle toa või? Mina oma pisikeste valgete käte ja tibatillukese pangakontoga? Voodi oli sama lai kui pikk, seinal oli taaskordne kuldse raamiga peegel, patju oli rohkem kui majas tube ning täispuidust laukesel ilutses logoga klaasist veepudel. Keerutasin end kohmetult toas ringi, sest mul oli tunne, et ma määrin kohe siin midagi ära. Härra rääkis ka minuga, nagu ma oleks Inglismaa kuninganna, ning tagurdas siis kummardades uksest välja, paludes mul julgelt kirjutada, kui ma ükskõik mida vajan. Tänasin, ootasin kuni ta ukse sulges, ning viskusin siin naerdes põiki üle voodi pikali. Nii võib elada küll.

Pikka pidu siin muidugi polnud, sest kuigi ma olin tohutult väsinud, tuli mul minna toidupoe jahile ja midagi nii õhtuks kui hommikuks söödavat hankida. Olin mures, kas nii väikses kohas üldse veel laupäeva õhtul kell pool kaheksa midagi avatud on. Härra Martens oli mulle juba saatnud nimekirja lähedalasuvatest toidupoodidest ning kui pika jalutuskäigu kaugusel need asuvad. Lähima, s.o viie minuti kaugusel asuva Spari sulgemiseni oli jäänud 25 minutit, seega tuli jalad tagumiku alt välja võtta ja liigutama hakata. Pood oli nagu kohalik väike vaatamisväärsus. Käisin silmad pärani ringi, katsusin puuvilju ja mereannikonserve, imetlesin madalaid hindu. Eriti rõõmsaks tegid mind pisikesed beebiananassid. Isu värske järele oli suur, seega loopisin üsna arutult erinevaid puu- ja köögivilju korvi ning asusin siis ühiköögis usinalt hakkima. Omanikuga eelnevalt tutvustavat ringkäiku tehes möödusin elutoa laua taga istuvast suure ninaga vanamehest, kes nüüd mulle end tutvustama tuli. Selgus, et mees oli pärit New Yorgist (minu järgmine sihtkoht!) ning elanud oma pika elu jooksul juba mitut erinevat elu nagu ameeriklastel kombeks. Algselt arstina, siis psühhoterapeudina, vahepeale jäi veel mingi väga suvaline amet, mida ma enam ei mäleta. Kui uurisin, et mis teda Assooridele toob, võttis vanamees laua taga istet, sest vastuse eellugu oli nõnda pikk. Enne oli härra nimega Mike selgeks teinud, et minu puhul ikka on tegemist inimesega, kes usub sellesse, et elu kannab. Härral nimelt oli ihuastroloog, kes juba aastakümneid tema hea käekäigu eest hoolt kannab. Astroloog on human design’i asjatundja ning pidi talle igal aastal ütlema, kuhu teatud eesmärkide saavutamiseks oleks sel aastal oma sünnipäeva puhul vaja minna. Sel moel olevat ta pääsenud lahutusega kaasnevast varakaotusest, maksude hilinemisest tulenenud suurtest trahvidest ning üleüldse olevat teda elus saatnud õnn. Nüüd oli ta siin, et oma ulmeraamatu käsikirjast Hollywoodi linateos vändata. Selleks, et läbirääkimised kuulsa režissööriga õnnestuks, pidi härra Mike tulema Sao Migueli saarele. Uurisin, et kas siis kuulus režissöör on Assooridel. Ei-ei, tema olevat hoopis Amsterdamis, aga hea õnne jaoks oli vaja nimelt viibida just nendel koordinaatidel. Noh, hea küll siis. Jään filmi linastumist ootama, et saaksin kinos hüüda – ma kohtusin selle käsikirja autoriga isiklikult! Loomulikult saatis härra Mike mulle meilile ka lingi oma raamatust, lühifilmist, astroloogi kontaktandmed (!) ning lisas lõppu mõned reisisoovitused.

Hommikul, kui mina ärkasin ja end allakorrusele vedasin, oli härra Mike juba autole hääled sisse pannud ja termaalbasseinidesse hullama läinud. Minul suuri plaane selleks päevaks polnud. See pühapäev oli minu ainuke täispikk päev Ponta Delgadas, kuid sellele vaatamata ei kavatsenud ma teha muud, kui mööda tänavaid uitada, merd minna vaatama ja loomulikult kreemikorvikesi süüa. Ahjaa, ja pesu pesta. Mul oli kogu Maroko viimase nädala pesu veel kotis. Õnneks oli hotelli vastas pesumaja, kust sai tasuta nätsukomme aja parajaks tegemiseks. Mina aga panin hoopis pesumasina käima, tegin hommikusöögi valmis, seejärel läksin viskasin pesu kuivatisse ning läksin sööma. Pärast sööki vahetasin riided, sättisin end korda ja pesu oligi valmis! Nüüd võis minna mööda tänavaid jõlkuma. Üsna pea sai mulle selgeks, mida tähendab saare ilm. Täiesti tühjast kohast hakkas järsku sadama vihma, mis sekunditega muutus lauspadukaks, kuid möödus umbes 5-10 minutiga, mille järgselt tuli välja päike, nagu midagi poleks vahepeal toimunud. Seda mustrit paar korda läbi teinud, õppisin ära, et esimeste üksikute tilkade peale tuleb hakata ruttu varju otsima, kuid ei pea muretsema, et seal liiga kaua kössitada tuleb. Nii ma siis varju alt varju alla liikudes Ponta Delgadat uudistasin. Tegemist oli üsna armsa munakividest tänavate ja värviliste madalate majadega linnakesega, millel oli aga üks tõsine puudus – see on disainitud ainult autodele. Jalakäijatele oli vaevu seina ääres mõnekümne sentimeetri jagu kõnniteed antud (kui sedagi) ning liiklus üllatavalt tihe. Mereäär osutus linnas parajaks pettumuseks, seal polnud midagi muud kui üks suur sadam. Paraku olid ka kõik paremad kohvikud pühapäeval kinni ning pagariäride valik oli Portugali kohta üllatavalt kesine. Üks kohvik oli üldse avatud ainult kolmel päeval nädalas. Möödusin oma uitamisel aga väiksest kohalikust kõrtsist, kus märkasin letil ka pastel de nata‘t. Ma ei hakanud üldse riski võtma edasiseks ekslemiseks, vaid läksin sisse, toksisin klaasi peale, näitasin sõrmega “ühte” ning tellisin juurde ühe cappuccino. Istusin ja sõin oma päevast kohustuslikku kreemikorvi ning kõlgutasin jalgu. Sõltumata kehvast ilmast ja valutavast emakast jäin oma korvikest noolides mõtlema, et ikka üsna ajuvaba on lihtsalt järsku Assooridel kõrtsus istuda. Lihtsalt, niisama. Eile olin Marokos, täna olen Assooridel. On ikka elu mõnel.

Tänavatel tiirutamine hakkas aga üksi igavaks kiskuma, mistõttu proovisin õnne ja helistasin emale. Ja kae nalja, võttiski teine vastu. Jälle üks tore asi Euroopa juures – saad helistada lähedastele ilma laostumata või internetiühenduse pärast muretsemata. Seejärel tuiasin telefoniga lobisedes oma 45 minutit veel sihitult mööda tänavaid, kuni oli aeg lõunasöögikohta otsima hakata. Olin aga kuldse hetke mööda lasknud, mil kohalikud söövad, seega oli enamik kohti enne õhtusöögiaega kinni pandud või liiga kallid. Läksin hoopis uuesti poest läbi ja tegin ise endale lõunasöögi. Ülejäänud pärastlõunaks ronisin snäkkidega voodisse ja asusin autorendi firmasid kammima. Olin  seda ka mõned päevad varem Marokos olles tulutult proovinud teha ja täiesti stressi läinud. Hinnad olid kas kallid, rendifirmad asusid linnast väljas või küsisid madalate hindade juurde röögatut deposiiti. Kui ma 1200€ deposiidiks ära annan, siis võin ise põhimõtteliselt ülejäänud reisi näppu imeda. Ja hinnangutest selgus, et sageli ei kanta ka deposiiti kohe tagasi, vaid selleks võib paar päeva minna. Ja sellega ma küll riskima ei kavatsenud hakata. Kui olin tervele internetile juba viis ringi peale teinud, võtsin lihtsalt Ponta Delgada kaardi lahti ja hakkasin Google Mapsi hinnagute järgi firmasid avama. Ja kujutate ette – Go Rent-A-Caril oli madalaima hinnaklassi auto (Fiat Panda või sarnane) neljaks päevaks ainult 79 eurot, kui maksad juurde lisakindlustuse. Broneerimisel tuli teha ettemakse poole summa eest ning rendipäeval kohapeal maksta ülejäänu. Ei mingit deposiiti. Tegin broneeringu ära ja palvetasin, et siin mingit ‘aga’ poleks. Fuhh, kuidas mulle ei meeldi üksi selliste suure varalise vastutusega asjadega tegeleda…

Pärast rendiauto tellimist tundsin, et minu asjalik olemise limiit oli selleks päevaks täis saanud ning asusin hoopis filmi vaatama.

Homsest teede hirm Kärt