13. juuni tõotas tulla ilus, soe ja päiksepaisteline päev, mistõttu otsustasin kasutada võimalust ja läheneda ühele kaunitest valge liivaga randades Lofoteni saarestiku lääneküljel. Kui idakülg ehk sisemaale jääv nö sisekülg on pigem rahulik ja kivine, siis ookeani poole jäävalt välisküljelt võib leida heleda liivaga surfiparadiise. Tundus mõnus mõte rentida ratas ja sõita randu avastama, kuna bussiteelt jäävad need veidi kõrvale. Rattalaenutusi just palju ei ole, aga lähim jäi täitsa mõistliku bussisõidu kaugusele Leknesi linna. Istusin bussi ja jäin järjekordseid imelisi vaateid jälgima. Minu idülli natuke segas aga see, et ma – nagu ikka – ei teadnud, kus ma ööbin. Kuna öö võrkkiiges oli möödunud külmetades ja üsna vähese unega, tundsin,…

Pärast seda, kui M oli mind Hadseløyas praamile viinud, istusin Fiskebøli sadamas bussi ja jätkasin mägedavahelist keerutamist lõputute merevaadetega, kuni saabusin Svolværi. Tegemist oli minu üllatuseks täitsa korraliku linnaga, kus oli lisaks kohvikutele ja pubidele ka mitu söögi- ja isegi spordipoodi. Viimased huvitasid mind vaid põhjusel, et olin jätkuvalt termoteki otsingul. Matkasin kohalikku sadamahoonesse, kus asus M-i kontor (mingi kohaliku omavalitsuse osakond). Saabusin linna küllaltki vara, umbes 7:45, kuid õnneks olid mõned varased juba kontoris. Kaks klassikalist Norra härrasmeest istusid jalg üle põlve diivanitel ja pöörasid minu kottidega möllamisele õige vähe tähelepanu. Lubasin enne kella nelja ehk tööpäeva lõppu tagasi olla, täitsin veepudeli ning asusin oluliselt kergemana päevale vastu. Ilm…

Nagu eelnevas postituses mainitud, olin ma siiani suutnud vihma eest põgeneda. Õigemini, vihm põgenes minu eest. Lofoteni ilmateade polnud aga paljulubav ning minu plaan võimalikult palju looduses ööbida oli ohus. Päev enne Lofoteni suunas liikuma hakkamist meenus mulle, et mu endine töökaaslane Ann Leen oli mind enne reisi algust kontakti viinud oma sõbrannaga, kes siin kandis elab. Olin selle täiesti unustanud, sest ei teadnud oma plaane ju liiga palju ette. Nüüd aga oli käes sobiv aeg M-ile kirjutada ja maad uurida – ma isegi ei teadnud, kus ta tegelikult elab. M andis teada, et elab saarel, mis jääb põhisaarestikust küll välja, kuid siiski tee peale. Rääkisin oma plaanist bussiga või…

9. juuni hommikul pakkisin taas koti kokku, vinnasin selga ja asusin mõnusa karge päiksepaiste käes Abisko bussipeatuse poole teele, et riiki vahetada. Ma polnud veel päris välja mõelnud, kuidas ma kavatsen Narvikusse jõuda, kuid õnneks mul oli selle 80 km pikkuse distantsi läbimiseks aega terve päev. Põhjus, miks mul oli vaja just sel päeval Narvikusse jõuda, pärines mitme kuu tagant. Kuna ma oktoobris liitusin Tallinna Loomeinkubaatori ettevõtlusprogrammiga, oli juba aegsasti 10. juuniks ehk programmi lõpetamiseks vaja olla kuskil, kus on stabiilne internetiühendus. Selleks ei sobinud ilmselgelt telkimisplats ega suvaline hostel. Seega pidin ära otsustama, millisesse linna ma potentsiaalselt selleks hetkeks võiksin jõuda ja korralik Wifiga majutus ära broneerida. Võis juba…