“Miks sa Helsingisse lähed?!”

See on olnud kõige sagedasem küsimus minu reisiplaanidele. Kuna minu plaan on olnud liikuda võimalikult palju mööda maad, loomulikult vahetada riike ja ajavööndeid, siis mul oli Eestist lahkudes valida Läti-Leedu-Poola ja Soome-Rootsi-Norra trajektooride vahel. Viimane on küll kümme korda kulukam, aga see-eest ilusam ja huvitavam. Pluss, Norra on mind alati tõmmanud.

Olude kokkulangemise tagajärjel sammusin ma 2. juuni hommikul A-terminali 1,5 tunnise une najal. Selleks et ma ei peaks oma reisi täiesti üksi alustama, pidin ma Tiiu ja Triinuga (edaspidi TT) kaupa tegema – mina lähen õhtul enne lahkumist nendega peole, nemad tulevad minuga hommikul kella 7 praami peale. Mõeldud, tehtud. Poolteist tundi und on täpselt paras kogus, et mitte päris deliiriumisse langeda, kuid et püsida ühtlaselt tuimas udus. Korduvale küsimusele “mis tunne on siis?” oskasin ma öelda ainult “mina ei tea” ja “midagi ei tunne”. Kuni siis pilvises hommikupäikses vaatasin Tallinna panoraami kaugenemas ja tundsin kurbust kurku tõusmas. Ma päriselt ei teagi, millal ma seda pisikest, kodust ja puhast Ida-Euroopa/Põhjamaa linnakest jälle näen. Kus rongid sõidavad minuti täpsusega, inimesed on salaja viisakad ja sõbralikud ja mina olen lihtsalt üks keskmine kartulikoor.

Meie kolmik läbis laevasõidu jooksul üsna erinevaid ärksuse ja meeleolu staadiumid, Triinu leidis kosutust pehmest laevapõranda vaibast ning mina ja Tiiu kohvist. Ei tea, kas see oli kofeiin või adrenaliin, aga miski hoidis mind päeva lõpuni ärksana. Helsingis viisime kõigepealt oma rasked seljakotid raudteejaama pakihoidu – avastasin enda jaoks täiesti uue life hack’i. Ma ei tea, miks ma varem olen pidanud vajalikuks oma kotte ja kohvreid, hing paelaga kaelas, mööda linnasid tarida. Helsingi pearaudteejaamas on aga megasuured hoiukapid (“sinna mahuks Triinu ka ära”), mida saad rentida 3, 6 jne tunni kaupa.

Edasi olime teelahkmel. Kuna me jõudsime Soome juba 9:30 hommikul, Airbnb-sse sai aga alles kella 15st, oli vaja nüüd viis tundi surnuks lüüa. Neiud tahtsid šopata, minu jaoks oli see aga kõige piinarikkam mõte üldse. Esiteks pole mul kotis sentimeetritki vaba ruumi ja teiseks tahtsin ma värskes õhus viibida. TT aga ei tundnud erilist tõmmet minuga mööda Helsingit rattaga kärutada, mis jällegi on minu lemmiktegevus. Seega lahknesime kokkuleppega kohtuda kahe tunni pärast Vapianos. Kuigi lubas vihma, saime meie tõeliselt sooja suveilma tunda. Rattalaenutus osutus liiga segaseks ning hüppasin hoopis tuttavama Bolti tõuksi selga. Suuna võtsin umbropsu mere ja mu lemmiku Seurasaarenselkä poole. Teadsin, et kuskil on surnuaeg ja surnuaia taga imeilus lahesopp kohviku ja parkidega. Parki jõudes süda lihtsalt rõkkas sees – istusin pargijärve äärde puuvarju, võtsin umbsed tossud jalast ning pikutasin elu järele mõeldes ja hanesid vaadeldes muru peal.

Pärast mõnusat lõunat võtsime ette ülesmäge matka korteri poole. Ma ei teadnudki, et Helsingi nii mägine on?! 15 minutit hiljem jõudsime vaiksesse juugendstiilis kvartalisse oma pööraselt värvilisse majutuskohta. Selline tunne, nagu oleks sisenenud Wes Andersoni filmi! Dušš pole kunagi mõnusam olnud. TT langes lõunaunne, mina hakkasin blogi toksima, sest ikka veel ei olnud und. Hiljem võtsime veel pika jalutuskäigu ette Hesburgerisse ja lõpuks maandusime kodu kõrval tänava äärses baaris veiniklaaside taha. Olime selleks hetkeks koos veetnud pikad ja värvikad 24 tundi ning läbi naeruturtsatuste ja lõputu aasimise oli näha, et kõigil on vaikselt silmad juba krõllis (Tiiul ka sõna otseses mõttes).

Hommikul jalutasid neiud mind tagasi samasse raudteejaama ning pistsid mu turvaliselt Oulu rongile. Olen väga tänulik preilnadele, et nad minuga selle kadalipu läbi tegid ja minu ametlik saatjaskond olid! Edasi tuleb mul aga minna üksi, ilma tuttava turvavõrguta.

1. mina murelikult laeva poole suundumas. 2. Rõõmsad varbad Helsingis. 3. Meie megaäge majutus Helsingis. 4. Romantiline päikseloojangu jalutuskäik Helsingis. 5. Üksi reisimise algus – Oulu rong.

Vaatame, kuidas see siis välja kukub…

Kärt