Ettevalmistused

proloog: miks

On sügis 2022. Kõlgutan tööl puhkeruumis jalgu ja ütlen Piretile otsustavalt: “Tead, ma lähen ümbermaailmareisile”. Vaikus. “Aahaa? Kust see nüüd järsku tuli?” proovib Piret aru saada, kas tegemist on lihtsalt uitmõtte või päris plaaniga.

Tõesti, kust üldse sellised mõtted tulevad? See pole esimene kord, kui mul tekib tunne, s.t vaidlemisele mitte kuuluv tunne, mida tuleb lihtsalt järgida. Lahku suhtest. Vaheta tööd. Koli ära. Õpi seda. Muidugi võib neid tundeid ka ignoreerida, kuni elu annab sulle obaduse kuklasse ja sa leiad end põsakil asfaltilt. Jah, neid hoope ma rohkem ei sooviks.

Reisimõttele ei ole tegelikult vettpidavaid vastuargumente – meest ei ole, lapsi pole, autot ega kinnisvara ka mitte. Isegi ühtegi laenu ei ole nagu korralikul eestlasel. Tundub, et olen teelahkmel – kas hakata õige täiskasvanu kombel seda kõike nüüd endale looma või lükata juurtega maha istutatud pereema rolli siiski veel teadmatusse tulevikku. Miski minus ütleb, et esimese valiku puhul rahutus mu sees pigem kasvaks kui kaoks.

Aga mis mind siis siin hoiab? Karjäär? Füsioteraapia ei kao kuskile ja ma olen varemgi nullist alustanud. Tõtt-öelda on tööga olnud viimasel aastal veidi toksilised suhted – eelmise kevade läbipõlemise mälestused on küll kaugenenud, kuid keelel on kõrbemaitset veel tunda. Tahaks korraks ikkagi päris eemale saada. Eemale sellest, kes ma olen siin või kelleks teised mind peavad. Annaks ära selle vähese maise vara ja pistaks hädavajaliku seljakotti, paneks käed taskusse ja hakkaks lihtsalt astuma.

Mulle on hakanud tunduma, et mida mugavam ja turvalisem elu on, seda raskem on seda elada. Ebamugavus tuleb nii kiiresti kätte, et isegi diivanilt kööki kõndimine on väike eneseületus. Kui poodi ei viitsi minna, saab alati Boltida. Kogu maailm on telefonis, aga ometi on igav, ärev ja rahutu olla. Midagi on ikka nagu puudu. Mugavuse vastumürgina võib muidugi ise endale meelega ebamugavusi tekitada – taliujumine, jooks, jõusaal. Siiani on kehalised raskused mingil määral pakkunud hingele vabadust. Aga midagi on selles elus praegu ikkagi haput.

Ma ei saa lahti igatsusest tunda end elusana ja mul on tunne, et selleks on vaja elu veidi lihtsustada ja turvalisust tagasi tõmmata. Sõrmed mulda, varbad ookeani ja kopsudesse mägede õhku. Usaldada, et inimesed on tegelikult toredad ja maailm turvaline paik. Et elu hoiab ja annab selgeid märke, kuhu edasi, kui sa oskad kuulata. Hakkasin neli aastat tagasi kirjutama bucket list-i kõikidest asjadest, mida ma elu jooksul saavutada või kogeda tahan – seal on umbes 78 suvalist punkti kanade pidamisest, personaaltreeneri paberite tegemisest kuni benji-hüppe ja raamatu välja andmiseni. Võtan selle nimekirja aeg-ajalt välja, loen ja mõtlen – aga mida ma ootan? Millises elus ma neid asju täpsemalt tegema kavatsen hakata? Selles või järgmises?

Nagu näha, siis vastus küsimusele “miks” ei ole eriti lühike ja ammendav. Aga pole muret, mul on ka lühem versioon juhuks, kui liiga diipi ei taha minna – mul on sellest lõputust pimedusest ja külmast kopp ees, tahan sooja! Seega tuleb hakata päikse poole liikuma. Alguses läände, seejärel lõunasse. Midagi lindude moodi. Rahuldavat vastust küsimusele “kuhu siis täpsemalt” ei ole mul anda, sest kust mina võin teada, kuhu ma välja jõuan?? Äkki ma kohtan Šveitsi kämpinguplatsil lahket Saksa vanapaari, kes mulle autovaguniga küüti pakuvad? Või satun Maroko hostelis jutule Soome tudengiga, kelle järgmine sihtkoht on palju ägedam kui minu oma? Või hoopis kodustavad mind Norras camper van’iga hipid ja otsustan hoopis nende ökokommuuni tomateid istutama jääda?

Igatahes istun ma 2. juunil glamuurse Helsingi praami peale ja loodetavati umbes aasta (või poole) pärast tulen teisest gloobuse otsast ringiga tagasi. Nii kuidas ressursse jagub. Kui ma muidugi Norras kogu oma eelarvet läbi ei põleta või mind paljaks ei varastata – siis võime juba kahe kuu pärast uuesti kohtuda! Õnneks Eestis on alati mõne diivani konkus minu jaoks voodipesud valmis, nii igaks juhuks.

Kahetseda on ainult seda, mis hirmu pärast tegemata jääb. Kõik muu kujundab karakterit.

Seiklusteni,

Kärt

2 kommentaari

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga