Lihtsustatud valem: idee, paanika, teostus, paanika, leppimine. Eestist lahkumise eelnädalad möödusid täielikus kaoses. Kuigi tundus, et enam-vähem on kõik kontrolli all, siis tegelikult ei olnud mul ammu enam kontrolli millegi üle. Kõik kuidagi lihtsalt juhtus. E-raamat sai müüki pandud, korter suurematest asjadest tühjaks müüdud, pass ja reisikindlustus tellitud, üks ühik lennu-, laeva- ja rongipileteid ostetud, mõni majutus bookitud ja nüüd jäi üle ainult asjad pakkida ja kolida. Siinkohal tuli nüüd mängu paaniline ja hüsteeriline asjade loopimine kastidesse, prügikastidesse ja seljakotti. Mis kuhu lõpuks läks, seda näitab aeg. Nagu ma ütlesin – kontrolli polnud mul enam ammu millegi üle.

On sügis 2022. Kõlgutan tööl puhkeruumis jalgu ja ütlen Piretile otsustavalt: “Tead, ma lähen ümbermaailmareisile”. Vaikus. “Aahaa? Kust see nüüd järsku tuli?” proovib Piret aru saada, kas tegemist on lihtsalt uitmõtte või päris plaaniga. Tõesti, kust üldse sellised mõtted tulevad? See pole esimene kord, kui mul tekib tunne, s.t vaidlemisele mitte kuuluv tunne, mida tuleb lihtsalt järgida. Lahku suhtest. Vaheta tööd. Koli ära. Õpi seda. Muidugi võib neid tundeid ka ignoreerida, kuni elu annab sulle obaduse kuklasse ja sa leiad end põsakil asfaltilt. Jah, neid hoope ma rohkem ei sooviks. Reisimõttele ei ole tegelikult vettpidavaid vastuargumente – meest ei ole, lapsi pole, autot ega kinnisvara ka mitte. Isegi ühtegi laenu…